Ma läksin oma endise pulma naerma. Nägin peigmeest — ja sain aru, et olin kaotanud kõik

Mina ja Antonina olime koos kõik neli ülikooliaastat. Tutvusime ülikoolis, hoidsime käest kinni ja arvasime, et ees ootab ühine tee. Ta oskas kuulata nii, nagu keegi teine ei osanud.

Pärast lõpetamist muutus kõik. Mina sain kohe töö Tallinna kesklinnas, rahvusvahelise firma müügiosakonnas — ülikonnad, graafikud, jutud boonustest ja karjääriredelist. Antonina käis nädalaid töövestlustel ja sai alles suve lõpus väikese erakliiniku administraatoriks ülikooli lähedal.

Siis tundus mulle, et olin “kasvanud suureks”. Et võin valida mitte ainult töökoha, vaid ka oma saatuse. Otsustasin, et vaikne ja tagasihoidlik Antonina ei sobi mulle. Et paremini sobib hoopis tegevjuhi tütar — särav, lärmakas, rikkast perest, kus autosid vahetatakse tuju järgi ja karjäär tundub iseenesestmõistetav.

Antoninale ütlesin külmalt, peaaegu ametlikult:
— Nii on parem mõlemale.

Ta seisis, pühkis pisaraid heleda mantli varrukasse ja sosistas:
— Palun, ära mine niimoodi…

Ja ma läksin.

Aastad möödusid kiiresti. Viiendaks tööaastaks olin juba müügiosakonna juhi asetäitja. Paberil edu. Aga kodus — tühjus. Võtsin naiseks tegevjuhi tütre — avalikkuse ees ta naeratas, aga kodus heitis ette:
— Sinu palk on meie firma mõõtkavas naeruväärne.

Ma kaalusin iga sõna, iga sammu, et mitte sattuda tema või ta isa tuju alla.

Ühel õhtul helistas mulle endine kursusekaaslane. Tema hääl oli lõbus ja pilkav:
— Mäletad Antoninat? Abiellub. Kellega? Lihtsa töömehega, ilma rahata. Vot kuidas oskab valida!

Naeratasin ja tundsin vale kergendust. Kujutasin teda ette odavas kleidis, väsinud pilguga. Otsustasin pulma minna. Mitte õnnitlema — vaid näitama, et ta eksis, ja mina “võitsin”.

Laupäeva hommikul panin selga parima ülikonna, läikima löödud kingad ja võtsin firma auto. Kui jõudsin linna ääres asuva peosaali hoovi, pöördusid inimesed vaatama. Astusin sirge seljaga, nagu läheksin kvartaliaruannet esitlema, ja tundsin end võõral peol tähtsana.

Ja siis nägin teda. Peigmees seisis veidi eemal. Midagi erilist polnud — hele ülikond, korralik särk. Aga nägu… tuttav. Järsku lõi mälestus nagu välk läbi.

Astusin lähemale. Süda hakkas kloppima. Mõistsin: see oli Emil — mu endine toakaaslane ühiselamust. See, kes viimasel semestril sattus avariisse ja kaotas jala. Vaikne, tagasihoidlik, alati valmis aitama — viima kotte, selgitama konspekte, asendama valves.

Pärast kooli asus ta töödejuhatajaks ehitusel. Elas tagasihoidlikult, aga alati naeratas, kui kohtusime. Nüüd seisis ta lillekaare all, toetus proteesile ja tema naeratus oli selline, mida polnud ma aastaid näinud — lihtne, aus, ilma igasuguse mänguta.

Ja tema kõrval — Antonina. Hoidis tal kindlalt käest. Tema nägu säras.

Kuulsin selja taga kahe vanema mehe juttu:
— Emil on tubli mees. Kaotas jala, aga ei murdunud. Töötab hommikust õhtuni, saadab vanematele raha, kogub korteri jaoks. Ustav, aus. Kõik austavad teda.
— Kohe on näha — üks neist, kellele saab loota.

Mul hakkas külm, kuigi saalis oli umbne. Mäletasin, kuidas Antonina tudengiajal kartis bussis mulle ligi vajuda — pelgas, et tema lihtne mantel mind “häbistab”. Ja nüüd ta astus sirgelt, uhkelt, mehe kõrval ühe jalaga — ja tema silmades oli selline uhkus, mida ma enda kõrval kunagi näinud polnud.

Tseremoonia algas. Nurgas mängis viiuldaja vaikselt. Antonina ja Emil seisid registreerija ees.
— Antonina, kas te nõustute…
— Nõustun, — ütles ta, ja tema hääl oli nii rahulik ja õnnelik, et mul läks hing kinni.
— Emil?
— Nõustun, — vastas ta lihtsalt ja pigistas tugevalt tema sõrmi.

Tundsin, kuidas mu sees murdub jää. Justkui oleksin aastaid ehitanud jääst maja ametinimetustest, palkadest ja võõrast heakskiidust — ja nüüd paistis päike ja kõik sulas.

Pärast registreerimist nad tantsisid. Antonina naeris. Emil juhtis teda kohmakalt, aga kindlalt, ega häbenenud oma proteesi. Nad vaatasid teineteisele otsa, nagu poleks ümberringi kedagi.

Minu juurde tuli seesama kursusekaaslane:
— Noh, näed? Lihtne tööline… Kuidas sul siis?
Vastasin automaatselt:
— Kõik on hästi.
— Jah, — pomises ta, pilk Antonina poole, kes naeris. — Õnn on imelik asi, eks?

Lahkusin peaaegu märkamatult. Õues autode müra, jahe tuul. Autos keerasin muusika kinni ja sõitsin vaikselt. Kodus viskasin võtmed kappi, istusin elutoa põrandale ja puhkesin nutma.

Need polnud kadeduse pisarad. See oli arusaamine, kui tühi mu “valik” oli. Mõtetes olin tagasi ühiselamus, ukse juures, kus Antonina palus, et ma ei läheks niimoodi. Ja minu külm lause: „Nii on parem.“

Sain aru, et ma ei kaotanud rahas. Kaotasin midagi palju kallimat.

Mäletasin, kuidas mu praegune naine korrutas: „Sa pead vastama meie tasemele,“ kuidas äi õhtusöögil kulmu kergitas: „Sinu osakond ei oska töötada.“ Kogu mu elu oli muutunud kõndimiseks köiel tühjuse kohal — ainult et mitte kukkuda kellegi ootustest läbi.

Aga Antonina valis lihtsalt ja päriselt: inimese, kellega võiks minna läbi tule.

Sain aru, et olin kaotanud kõige kallima, mis mul kunagi oli — tema usalduse ja selle lihtsa rahu, millega ta hoidis mu kätt hilistel tudengiõhtutel.

Öö oli pikk. Nutsin, jäin magama ja ärkasin taas nuttes, kuni jäi alles vaid vaikus ja kainelt tühi tunne.

Hommikul tõusin, tegin kohvi ja vaatasin esimest korda üle pika aja peeglisse.
Ja sain aru ühest lihtsast asjast: inimese väärtus pole autos ega kellas. See on selles, kuidas ta hoiab käest kinni seda, keda ta armastab. Raha saab alati uuesti teenida. Aga kaotatud lähedust — mitte alati.