Ma olin oma minia üle uhke. Kuid ühel päeval astusin nende magamistuppa – ja nägin midagi, mis murdis mu südame…

Mu poeg Mark abiellus nädal tagasi Maarjaga. Pulm oli väike ja tagasihoidlik, kuid samas nii helge ja südamlik. Seal olid rõõmupisarad, siirad lubadused, naer ja kallistused – kõik see, mis teeb ühest päevast erilise mälestuse. Vaadates neid, tundsin, et meie pere on saanud suure õnnistuse.

Maarja tundus kehastavat headust ja õrnust. Ta oli alati sõbralik, naeratav, lugupidav igaühe vastu. Naabrid ja sugulased kordasid pidevalt: „Teil on vedanud, sellist miniat võib ainult unistada.“ Ja mina ütlesin uhkusega: „Jah, tõesti, meil on suur õnn.“

Kuid peagi pärast pulmi hakkasin märkama midagi kummalist. Igal hommikul, enne kui päike tõusis, vahetas Maarja voodipesu. Mitte kord nädalas, mitte mõnikord – vaid päriselt iga päev. Alguses arvasin, et see on lihtsalt tema harjumus, noore naise soov, et kõik oleks täiuslikult korras. Ma isegi naeratasin mõttes: „Ju on kodust kaasa tulnud selline kordarmastus.“

Aga mida aeg edasi, seda enam mind näris küsimus: miks nii tihti? Miks alati kõik linad, tekid, padjapüürid? Ja miks oli Maarja ise pidevalt väsinud, silmade all tumedad varjud, nagu ta poleks öösel üldse maganud?

Ühel õhtul, kui möödusin nende toast, otsustasin koputada. Vastust ei tulnud. Hetke kaalusin, aga siis avasin vaikselt ukse. See, mida ma nägin, jääb mulle igaveseks meelde.

Voodi oli läbimärg, linad higist läbi imbunud. Padjad, tekk – kõik olid tumedate laikudega, rasked ja niisked. Õhus rippus terav, kibedavõitu ravimilõhn. Ja kõige keskel seisis Maarja, linu käes hoidmas, kahvatu, kurnatud, silmis hirm ja kurbus.

„Jumal küll…“ sosistasin uksele toetudes.

Maarja pöördus minu poole. Ta käed värisesid, kui ta kangast pigistas. Silmad olid täis pisaraid. Ning siis ütles ta vaikselt, peaaegu kuuldamatult:

„Ema… andke andeks. Ma ei tahtnud, et te seda näeksite. Markil on keemiaravi järel alati palavik, külmavärinad ja siis voolab higi ojadena. Iga öö. Ta palus, et ma ei räägiks teile. Ta ei tahtnud, et te muretseksite.“

Vaadates voodisse, nägin oma poega. Ta istus madratsi serval, kõhn, kahvatu, silmis rohkem valu kui jõudu. Mu põlved vajusid nõrgaks ja pisarad voolasid iseenesest.

Sel hetkel sain aru: mu minia on tõeline kangelanna. Päevast päeva varjas ta nende võitlust, pesi ja kuivatas, et säilitada poja väärikus ja minu meelerahu. Ta kandis seda risti üksi, vaikselt, ilma kaebusteta.

Ma istusin nende kõrvale, embasin neid mõlemaid ja sosistasin:

„Poeg… sa ei pea olema minu pärast tugev. Olen alati sinu kõrval. Ja sina, Maarja… sina ei ole enam ainult minu minia. Sa oled minu tütar.“

Sel õhtul mõistsin esimest korda, mis on tõeline armastus. See ei ole ainult pulmapäev, lilled ja pidulikud lubadused. Armastus on ka siis, kui inimene vaikides peseb haigusest läbi higistatud linad, et teine ei kaotaks väärikust.

Armastus on kannatlikkus, vaikus ja kohalolek. See on julgus jääda, isegi kui lõpp võib olla väga lähedal.