Armastage üksteist, kuni olete elus. Te ei tea kunagi, mis võib juhtuda homme…

Eelmisel nädalavahetusel suri mu endine abikaasa. Me elasime koos seitse aastat, aga kolm aastat tagasi lahutasime. Tunduks, et pärast lahutust läksid meie teed jäädavalt lahku, kuid täna, kui teda enam ei ole, mõistan – inimene, kellega oled olnud seotud nii palju aastaid, ei kao kunagi päriselt sinu elust.

Kogu nädala ma nutsin. Nutsin vaikselt, valjusti, salaja. Nutsin mitte ainult tema surma pärast. Nutsin meie pärast, nende aastate pärast, kõige pärast, mis jäi ütlemata. Alles täna, esimest korda, mu pisarad raugesid. Ja ma mõtlesin: võib-olla minu lugu ei peakski olema temast, mitte meie minevikust, vaid meist kõigist – neist, kes on veel elus.

Me elame liiga sageli nii, nagu meil oleks lõputult aega. Nagu elu oleks pikk maraton ja inimesed meie kõrval jääksid alati sinna. Lükatakse edasi sõnad „ma armastan sind“, „andestan“, „aitäh“. Lükatakse edasi kallistused, sest „veel jõuab“. Tülitsetakse pisiasjade pärast, hoitakse kinni põhimõtetest, vaikime siis, kui võiks rääkida. Ja ühel päeval aeg lihtsalt peatub. Siis saad aru, et enam ei ole „veel jõuab“.

Kui ma kuulsin, et ta suri, ei avanenud minus uuesti lahutuse haavad. Ei. Minu silme ette tulid tema naer, kui ta naeris pisiasjade üle kuni pisarateni. Tema käed, mis esimest korda hoidsid meie last. Meie õhtud, kui vaatasime filmi, jõime teed ja vaikisime nii rahulikult, nagu ülejäänud maailm ei eksisteerikski. Just seda säilitas minu mälu. Mitte solvumisi, mitte tülisid, mitte ükskõikset vaikust. Vaid naeratuse.
Ja ma hakkasin veel rohkem nutma. Sest sain aru, kui palju jäi ütlemata. Kui palju kallistusi jäi andmata. Kui palju kordi oleksin võinud oma uhkuse kõrvale panna, aga ei teinud seda. Ja nüüd ei anta mulle enam kunagi teist võimalust.

Surm õpetas mulle üht lihtsat tõde: meie solvumised, tülid, põhimõtted – need ei kaalu mitte midagi. Need purunevad nagu klaas surma vaikuse ees. Sest ainult armastus jääb. Isegi kui see armastus oli vigane, katki, ajaga tuhmunud. Ta on ikkagi olemas.

Ma mõtlen inimestele, kellel on täna veel võimalus. Võib-olla oled sa oma mehe või naise peale pahane. Võib-olla räägid oma lastega külmalt. Võib-olla ei julge helistada emale või isale, sest su uhkus on suurem. Usu mind – miski ei ole valusam kui teadmine, et sa enam kunagi ei saa öelda seda, mida oleksid võinud öelda eile.

Mina kaotasin inimese, kes oli tahes-tahtmata osa minu elust. Aga teil on veel need, kes on teie kõrval. Ärge raisake aega vaikimisele. Ärge raisake seda vihale.

Täna ma küsin endalt: mida tähendab armastada? Ja mulle tundub, et armastada tähendab mitte lasta hetkel mööduda. Öelda „ma armastan sind“ siis, kui süda seda tunneb. Öelda „andestan“, isegi kui see on raske. Kallistada inimest mitte kohustuse pärast, vaid seetõttu, et tema käte soojus on kallim kui kõik muu.

Kui minu lugu võib kellelegi meenutada, et aeg jookseb kiiremini, kui me arvame, siis ei ole see olnud asjata.
Ütle täna vähemalt ühele inimesele, et sa armastad teda. Sest homset ei pruugi tulla.

Aga teie… kas ütlete oma lähedastele tihti, kui väga te neid armastate? ❤️