Pärast viit aastat halvatud naise eest hoolitsemist unustasin ühel päeval rahakoti koju. Aga kui ma ukse avasin… see, mida ma nägin, lõi mu põlvili

Jaan oli veel üsna noor — tal oli veidi üle neljakümne. Ta elas oma naise Maarikaga väikeses majas Tartu äärelinnas.

Mõlemad töötasid algkooliõpetajatena. Nende elu oli lihtne, aga täis soojust ja lähedust. Sõbrad ütlesid: „See ongi tõeline pereõnn.“
Aga üks õnnetus pühkis kõik minema.

Maarika sattus autoõnnetusse ja ei saanud enam kunagi jalule. Halvatus vööst allapoole.

Paljude jaoks oleks see olnud lõpp. Aga mitte Jaani jaoks. Ta ei mõelnud hetkekski hooldekodule. Ta ütles ainult:

— „Ta on minu naine. Mina hoolitsen tema eest. Mitte keegi teine ei tee seda.“

Ja ta tegi seda.

Ta õppis teda lusikaga toitma, pöörama, et lamatised ei tekiks, pesema ta keha, masseerima kangestunud lihaseid. Kodust, mis kunagi lõhnas värske leiva ja raamatute järele, sai midagi haiglatoa sarnast. Aga Jaani jaoks oli see armastuse tempel.

Igal hommikul tõusis ta enne koitu, et jõuda kõik teha — valmistada toit, aidata Maarikat pesemisel, sättida kõik valmis ja minna tööle. Õhtuti tuli ta tagasi, väsinud, aga alati leidis jõudu lugeda talle raamatut, hoida kätt või lihtsalt istuda voodi kõrval.

Ja iga kord, kui Maarika sõrm natukenegi liikus või huulil tekkis nõrk naeratus, tõusid Jaani silmi pisarad. See oli tema „aitäh“.

Aga aja möödudes lakkasid sugulased ja sõbrad tulemast. Nad ei suutnud seda raskust kanda. Jaan jäi üksi — oma vaikuse ja naise valuga.
Nii möödus viis pikka aastat.

Ühel päeval, teel tööle, taipas ta, et unustas rahakoti koju. Ta läks tagasi. Avati ukse. Ja tema maailm varises kokku.

Seal, kus ta naine oli viis aastat liikumatult lamanud, istus nüüd Maarika. Istus — ja hoidis käest üht meest. See oli füsioterapeut, kes vahel koju tuli. Nende sõrmed olid põimunud nagu armunud noortel.

— „Maarika?..“ — sosistas Jaan.

Naine kahvatus. Vaikus vajus nende vahele.

Siis kõlas tasane vastus:

— „Kaheksa kuud…“

Need sõnad lõid teda tugevamalt kui õnnetus ise.
— „Miks?..“ — küsis ta vaikselt. Ja pisarad jooksid mööda nägu. Aga need polnud enam valu pisarad. See oli tühjus.

Maarika langetas pilgu:

— „Ma kartsin. Kartsin su ootusi, su pilku. Viis aastat elasin varjuna. Aga kui mu keha hakkas ärkama, sain aru… ma ei suuda sind enam samamoodi armastada. Ma kaotasin iseenda.“

Jaan ei karjunud. Ei süüdistanud. Seisis liikumatult nagu kiviks muutunud. Kõik, mida ta südames kandis — ohver, usk, lootus — muutus ühe hetkega tuhkaks.

Füsioterapeut ütles vaikselt:

— „Ta tahtis, et teda kuulataks. Sina olid hoolitsev abikaasa. Aga naisena… ta oli üksinda.“

Jaan ei vastanud. Võttis rahakoti ja lahkus. Esimest korda viie aasta jooksul tundus talle, et maja selja taga ei kuulu enam talle.

Vihm sadas. Ta kõndis läbi Tartu tänavate ega tundnud külma ega märgi riideid. Sees oli ainult vaikus. See vaikus, mis kõrvus kumiseb.

Mõne nädala pärast kolis ta sugulaste juurde Pärnusse. Ilma skandaalideta, ilma valju sõnata. Allkirjastas lahutuse, jättis Maarikale maja ja lühikese kirja:

„Võta seda kui minu tänu viie abieluaasta eest.“

Ta naasis tööle koolis. Elu muutus vaiksemaks, raskemaks… aga hingata oli kergem.

Kui üks kolleeg temalt küsis:

— „Kas sa kahetsed?“

Jaan muigas väsinud huultega:

— „Ei. Kui sa armastad päriselt, siis sa ei loe hinda. Aga nüüd… pean õppima armastama iseennast. Ja alles siis kedagi teist.“