Ma olen 55-aastane, kuid mul pole isiklikku elu. See on mulle väga raske…
Mõni kuu tagasi sain 55-aastaseks. Pean tunnistama, et ma ei näe välja ega tunne end sellises vanuses. Mul pole ülekaalu, figuur on sale ja pingul, sest olen alati aktiivselt elu elanud ja armastan sporti. Nahk ei lõtvu, tselluliiti pole näha. Kui vaatan peeglisse, siis mõistan, et ka mu nägu ei reeda tegelikku vanust. Armastan reisida, olen palju reisinud ja näinud maailmas palju.
Minu elus on piisavalt minuvanuseid ja vanemaid austajaid, kuid nad ei paku mulle huvi. Noorematega aga ei tule kuidagi välja. Niipea kui nad saavad teada, et passi järgi olen 55, mitte 35-40, nagu ma tegelikult välja näen, kaovad nad mu elust. Ma ei ütle, et unistan igal ööl sellest, kuidas kiiresti abielluda. Tahaksin, et minu kõrval oleks mees, keda armastan ja kellega tunnen end turvaliselt ja kindlalt.
Muidugi mõistan hästi, et 30-aastased tüdrukud ei leia partnereid, nii et mida mina peaksin rääkima, aga… Need mõtted ei anna mulle rahu ja ahistavad mind üha sagedamini. Mul on raske uskuda, et veedan ülejäänud elu üksinda. Mulle väga meeldib jälgida vanemaid paare, kes tänaval jalutades käest kinni hoiavad. Ma mõistan, et enamik neist on koos olnud nooruspõlvest saati, kuid ma tahan uskuda, et ka 55-aastasena võib kohata kedagi, kes teeks õnnelikuks.
…Ma usun, et armastusel pole säilivusaega ja ta võib tulla siis, kui seda kõige vähem ootad.
Aga üha sagedamini taban end mõttelt — mis siis, kui ma olen juba mööda läinud sellest erilisest inimesest?
Võib-olla istus keegi, kes võiks hoida minu kätt vanaduses, kunagi mu kõrval rongis või seisis minu taga järjekorras, kuid meie pilgud jäid kohtumata?..
Ma väga tahaksin kord ärgata ja mõista, et enam ei pea olema alati tugev, et minu kõrval on keegi, kes pakub tuge, kes ootab kodus ja rõõmustab minu naeru üle.
Ma tean, et võin anda armastust, hoolt ja hellust — kuid kas leidub keegi, kes neid vastu võtab?
Kuidas arvate, kas on võimalik 55-aastaselt tõelist armastust leida või on see lihtsalt ilus unistus, millesse tahaks uskuda, et mitte alla anda?..
