Isa võttis oma hukkunud sõbra tütre ja tõi ta meile koju. Ta ei meeldinud meile kohe…

Minu isa oli meremees, töötas kaubasadamas. 90ndatel nõustus ta igasuguste reisidega — peaasi, et rohkem teenida. Elasime mitte vaeselt, aga ka luksusest olime kaugel.

Vanem vend oli minust kolm aastat vanem, seega kandsin sageli tema rõivaid. Kui isa reisidelt naasis, tõi ta meile palju igasuguseid maiustusi ja kingitusi. Esmalt viis ta meid vennaga — kas metsa, kalale või lihtsalt terveks päevaks parki, et ema saaks puhata.

Aga ühel päeval muutus kõik. Isa oli just naasnud, kui saabus telegramm. Pere tavapäraste jalutuskäikude asemel pakkis ta väikese kohvri, ei seletanud midagi, kallistas ja suudles meid ning läks ära. Meie vennaga nutsime laginal — arvasime, et ta hüljab meid.

Nädal hiljem ta naasis. Kuid mitte üksi — temaga oli väike umbes nelja-aastane tüdruk. Selgus, et tema kodulinnas oli tragöödis hukkunud tema esimene kooliaegne armastus, ja tema tütar kavatseti lastekodusse saata. Hukkunud naise tädi, teadmata, mida teha, kirjutas isale ning ta läks last ära tooma.

Ema, nähes tüdrukut, võttis ta kohe sülle, viis pesema, söötma ja magama panema. Isa istus ukse juures ja… hakkas nutma.

Mina olin seitsmene, vend aga kümnene. Me ei võtnud teda kohe omaks, kuigi ta ei andnud põhjust vaenulikkuseks. Väike, kahvatu, vaikne — nagu vari. Ta ei võtnud meie mänguasju, ei läinud meie tuppa (elas vanematega), ei nõudnud midagi. Eelmisest elust oli tal alles vaid räbaldunud plüüsjänes ja värviliste helmestega nöör. Mõnikord pani ta helmeid endale või jänesele kaela, pomisedes midagi vaikselt.

Esimest korda nuttis ta siis, kui meie vennaga võtsime talt jänese ära ja viskasime kapi otsa. Ta seisis, ulatudes käed üles, ja meie… naersime. Ema siis manitses meid tugevalt.

Suvel jalutasime kõik õues ja pidime nooremale järele vaatama. Kuid ta ei jooksnud kunagi ära — kus istutad, sealt ka leiad.

Ja ühel päeval kõik muutus. Me mängisime maja taga, kui kuulsime karjeid ja kummalist müra. Tormasime trepikoja juurde ja nägime koerte karja, aga meie «õeke» istub trepikoja katusevarju peal, kõva süles kiisu. Käed kõik kriimustusi täis, silmad suured hirmust, aga ei nuta.

Ajaliselt peletasime koerad minema ja alles siis märkasime maas tema plüüsjänkut — ribadeks rebituna. Sel hetkel lõi mind otsekui välk: tema asemel oleks võinud olla tema. Hakkasin nutma, vend kogudes mänguasja jäänused, nuuskas samuti nina.

Jooksis ema, kallistas meid, aga väikene uhkelt ütles:
— Ema, vaata, meil on nüüd kiisu!

Naabrid aitasid ta katusevarjult alla. Me parandasime jänest, pesime kiisut, määrisime kriime ja pühkisime pisaraid.

Mõne aja pärast tuli isa reisilt tagasi. Me rääkisime kõik ära ja ta imestas, kuidas neljaaastane sai katusele ronida. Tüdruk, istudes tema süles, ütles tõsiselt:
— Kiisu aitas mind.

Ei tea, kui palju see tõsi on, aga kiisu aitas teda tõesti — mitte ainult siis, vaid ka edaspidi. Ta hakkas temaga mängima, õpetama «käppa andma», ja ta ise hakkas järk-järgult elavnema. Meie vennaga osalesime ka kassi «kasvatuses» ja muutusime vaikselt talle mitte ainult korterikaaslasteks, vaid tõelisteks vennaks ja õeks.

Nüüd on meil kõigil oma pered ja lapsed. Oleme sõbrad, toetame üksteist, ja vanemad on õnnelikud — neil on suur ja tõeliselt tugev perekond, kus armastatakse võrdselt nii bioloogilisi kui ka lapsendatud.