Ma rikkusin ise oma elu, kui sain emaks kuueteistkümneselt. Minu õuduseks sünnitasin kaksikud

Minu nimi on Anna. Mul on nii kahju, et ma omal ajal ei kuulanud oma ema ja rikkusin kogu oma elu. Aga enam ei saa midagi muuta. Nüüd ma tean, et ma ei saavuta enam kunagi midagi. Ma saan sellest nüüd hästi aru, aga kus mu mõistus varem oli? Siis tundus mulle, et olen valmis emaks saama ja et ma väga tahan lapsi.

Minul ja emal olid alati suurepärased suhted. Me rääkisime palju, ma rääkisin talle kõik ja ta teadis kõiki mu saladusi. Kui olin 13-aastane, rääkis ema mulle seksist ja rasestumisvastastest vahenditest. Ta ütles ka, et varajane rasedus rikub mu elu.

Ema andis mulle alati taskuraha, aitas koolitöid teha. Ta andis isegi nõu, kuidas poistega käituda. Kõik mu sõbrannad kadestasid mind, sest mul oli nii tore ema.

Aga isaga olid suhted hoopis teistsugused. Ta soovis väga, et tal oleks poeg. Aga sündisin mina. Seepärast tahtis ta, et tegeleksin spordiga. Valisin iluvõimlemise. Mul oli väga hea treener, ma treenisin palju ja võitsin sageli võistlusi. Kui tulin koju medaliga või karikaga, oli isa minu üle uhke. Ta isegi kiitis mind ja kallistas – mis oli haruldane.

Isa ei ostnud emale kunagi kingitusi, ei viinud teda kuhugi. Nad rääkisid väga vähe. Ma ei tahtnud, et minu abielu oleks selline. Aga ema oli sellega leppinud. Ta käis tööl ja kasvatas mind.

Hakkasin poistega väljas käima. Hoidsime käest kinni, kallistasime, suudlesime. Võtsin seda kõike kui mängu.

Siis kohtasin Andrest. Ta oli nagu minu unistuste poiss: lihaseline, väga kena, tumedate juuste ja siniste silmadega.

Olin trennist koju minemas, kui Andres mind nägi, peatus ja viis koju. Ma meeldisin talle ja me hakkasime käima. Mul oli juba viisteist.

Andres kohtles mind nagu kuningannat: kutsus tihti restoranidesse, tõi kingitusi ja lilli. Ta tuli kooli ette, et mind tundide järel peale võtta. Oh, kuidas mu sõbrannad kadestasid!

Andres juba töötas, tal oli 26 aastat. Kui tal oli sünnipäev, jäin tema juurde ööseks. Me magasime koos esimest korda. Alguses kasutasime kaitsevahendeid, aga talle see ei meeldinud. Ta viis mu günekoloogi juurde, kes määras mulle rasestumisvastased tabletid.

Ema hoiatas mind, et täiuslikke suhteid ei ole ja alati tuleb hetk, kui tekivad probleemid ja arusaamatused. See hetk tuli ka meie juurde. Tablettide tõttu hakkasin kaalus juurde võtma, kuigi treenisin kõvasti. Minule need viis lisakilo ei seganud, aga Andresele väga ei meeldinud. Ta hakkas minu peale vihastama, karjuma ja me hakkasime tülitsema.

Ma armastasin teda väga ja ei tahtnud kaotada, seega läksin rangele dieedile. Varsti hakkasid tulemused paistma – ma hakkasin kaalust alla võtma. Aga dieet tegi mind nõrgaks ja kaotasin võistluse. Isa vihastas ja tegi mulle kodus suure stseeni. Solvusin ja ütlesin:
— Isa, kas sa armastad mind ainult siis, kui ma võidan? Kui jah, siis ma ei taha sellist armastust.
Isa solvus ka, pöördus ringi ja läks minema.

Mõne päeva pärast läks mul koolis halvasti. Hakkas iiveldama, pea käis ringi, kõik lõhnas vastikult. Mind saadeti haiglasse. Pärast günekoloogi läbivaatust sai selgeks – olin rase.

See uudis šokeeris mind. Ütlesin sellest Andresele, aga tema ütles, et ta ei taha last ja kahtleb üldse, kas see on tema laps. Ma armastasin teda väga ja tema reetmine haavas mind sügavalt.

Ema, kui sai teada, keelas mul aborti teha. Nädal hiljem tuli Andres ja ütles, et ma unustaksin ta igaveseks.

Rasedus kulges väga raskelt. Peaaegu kogu aeg olin haiglas säilitusravil. Siis algasid sünnitusvalud. See oli õudus. Need kestsid peaaegu terve päeva. Ma ei uskunud, et valu võib olla nii tugev. Arvasin, et lähen hulluks. Lõpuks sünnitasin kaks poissi – kaksikud.

Esimestel päevadel ei tahtnud ma neid isegi sülle võtta, aga siis armastasin neid kogu südamest.

Kui tulin sünnitusmajast koju, ütles ema mulle, et isa lahkus. Ta ütles, et ei taha sellist tütart ja ei kavatse elada „hullumajas“.

Hakkasin poegi kasvatama, ema aitas mind, nagu sai. Meil on mõlemal väga raske. Et meid ära toita ja kõige vajalikuga varustada, töötab ema kahel tööl ja on väga väsinud.

Mina olen samuti kurnatud – hoolitsen laste eest ja püüan kooli lõpetada, et saada vähemalt lõputunnistus.

Ma nutan sageli, mul on depressioon. Ma tean, et olen oma elu ära rikkunud. Ema lohutab mind, ütleb, et varsti läheb kõik paremaks.

Aga mina tean, et enam paremaks ei lähe. Et ma nii vara emaks sain, kahetsen ma kogu elu. Ma ise hävitasin kõik ja jätsin end ilma normaalsest tulevikust. Kahju, et sain sellest aru nii hilja!