Pärast oma venna matuseid andis tema lesk mulle üle kirja, mis sisaldas ülestunnistust, mis pööras minu elu pea peale
Pärast venna matuseid tundsin end, nagu oleks osa mu südamest välja rebitud. Ta oli vaid 45-aastane. Me ei olnud lihtsalt sugulased — meid ühendas midagi suurt rohkemat. Olime koos üle elanud kõik — vaesuse, vanemate surma, minu lahutused, tema ebaõnnestunud suhted… Ta oli alati minu tugi, keegi, kellele võisin igal ajal loota.
Ja siis teda ei olnud enam.
Matustel, kui ma vaevu püsti püsisin, tuli tema naine Laura minu juurde ja andis mulle suletud ümbriku.
— Ta palus selle sulle anda, — ütles ta ja pöördus ära, justkui kartes minu reaktsiooni näha.
Pigistasin seda ümbrikku näppude vahel ja tundsin, kuidas sees kõik külmaks läks. Kuid ma avasin selle alles kodus, kui vaikus muutus talumatuks.
“Lili… Kui sa loed seda, siis tähendab, et mind pole enam. Anna andeks, et ma ei rääkinud sulle kõike eluajal. Aga ma kartsin sinu hukkamõistu.”
Külmusin paigale. Need esimesed read kõlasid nii, nagu ta oleks iga minu emotsiooni ette näinud.
“Mõned aastad tagasi sain teada, et mul on poeg. Ma ei teadnud temast kuni ajani, mil tema ema mind üles leidis. See juhtus ammu enne, kui kohtasin Laurat. Tema ei teadnud sellest kunagi. See naine suri ja see poiss jäi üksi. Ta oli seitsmeaastane. Aitasin, kuidas suutsin: rahaliselt, hariduse osas, lihtsalt olin olemas… niipalju kui mu elu võimaldas. Aga ma ei suutnud sulle sellest rääkida. Ma kartsin, et sa mõistad mind hukka, sest ma ei olnud tema juures alates sünnist.”
Edasi lugesin juba läbi pisarate.
“Ma tahtsin, et te kohtuksite. Lükkasin seda vestlust edasi, mõeldes, et jõuan veel… Kuid aeg sai otsa. Kui suudad — otsi ta üles. Tema nimi on Thomas. Ta on praegu 14-aastane. Ta on sinu vennapoeg. Ja võib-olla suudad sa talle anda seda, mida mina ei suutnud — perekonna.”
Panin kirja kõrvale ja istusin kaua lihtsalt ühte punkti vaadates. Silme ees vilksasid meie lapsepõlvemälestused: kuidas ta peitis selja taha leivatüki, et mulle anda, kuidas kaitses mind naabripoiste eest, kuidas jagas kommi ja viimaseid rahasid, kui mul polnud raha ravimite ostmiseks.
Ja kogu selle aja — ta elas selle koormaga. Üksi.
Algul olin vihane. Kuidas ta sai minu eest midagi sellist varjata? Siis tuli teine tunne — raske, kibe mõistmine, et võib-olla ei vaikinud ta mitte enda pärast.
Sellel ööl ma ei maganud. Mõttes keerlesid vaid kaks sõna: leida Thomas.
Ma ei tea, kust alustan ja mida sellele poisile ütlen. Kuid ma tean ühte — ma ei lase tal end üksikuna tunda. Sest see pole nüüd mitte ainult tema lugu. See on ka minu lugu.
