Et päästa oma tütar, veetis ta öö miljonäriga. Kuid see, mida ta pärast tegi, jättis ta sõnatuks…

Ma ei arvanud kunagi, et jään 32-aastaselt leseks. Tarmo hukkus kohapeal — õnnetus, milles ta polnud süüdi. Ma jäin üksi oma kolmeaastase tütre Kairtiga, väikese medõe palga ja peaaegu tühja külmkapiga.

Me polnud veel jõudnud korralikult hingegi tõmmata pärast matuseid, kui arstid ütlesid, et Kairtil on kaasasündinud südamerike. Algul arvasin, et seda saab ravimitega ravida. Aga arst vaatas mulle pikalt otsa ja ütles vaikselt:
— Operatsioon. Mida varem, seda parem. Zürichis. Üks sada tuhat eurot.

Sõitsin bussis, hoidsin Kairtit süles ja mõtlesin, et mul pole pangakontol isegi tuhandet.

Käisin pankades, kirjutasin heategevusfondidesse, müüsin ära kõik, mida sain. Kuid päevad möödusid ja raha ei tulnud.

Naaber rääkis mulle Mart Kivist:
— Ta aitab, kui tahab. Aga see pole kunagi lihtne.

Õhtul läksin tema kontorisse. Ta istus valges särgis, väsinud näoga, ja kuulas mind, katkestamata. Kui lõpetasin, küsis ta:
— Kui palju?
— Sada tuhat… — mu hääl värises.
Ta tegi lühikese pausi ja ütles:
— Ühe öö eest.

Need sõnad lõid nagu litakas vastu nägu. Tõusin püsti ja lahkusin. Aga öösel, vaadates magavat Kairtit, sain aru, et mul pole valikut. Läksin tagasi.

Kõik oli hoopis teisiti, kui olin kartnud. Mingeid nilbeid ettepanekuid ei olnud. Ta valas mulle teed, küsis Kairti kohta, uuris, kuidas ma üksi hakkama saan. Rääkisin ja rääkisin, kuni jäin diivanil magama.

Hommikul ärkasin teki all. Laual oli ümbrik pangaülekande kviitungiga ja lühike kiri:
„Päästa ta. Sa ei võlgne kellelegi mitte midagi.“

Kairtile tehti operatsioon Zürichis. Kõik läks hästi. Mõne nädala pärast sain teada, et Mart asutas Kairti nime kandva stipendiumi kaasasündinud südameriketega lastele.

10 aastat hiljem
Kairti õpib ülikoolis ja saab auhinna. Laval ütleb ta:
— Selle medali pühendan oma emale, kes tegi võimatu teoks.

Rahva seas näen Marti. Ta tuleb mu juurde ja ütleb vaikselt:
— Tahtsin veenduda, et sellel kõigel oli mõte.

Pärast seda hakkasime aeg-ajalt kohvi jooma. Selgus, et ta on hoopis teistsugune, kui olin arvanud. Aasta hiljem me abiellusime.

Mõnikord mõtlen: kõik oleks võinud olla teisiti, kui mul poleks olnud sel ööl julgust.