Kuu aega elasin ma lesena. Kuid eile muutus kõik

Kuu aega on möödunud sellest, kui matsin oma abikaasa.
Igal hommikul algas kõik samamoodi — vaikus, tühi padi kõrval ja külmus, mida ei suutnud soojendada ka kõige soojemad tekid.
Tabasin end kuulamas samme koridoris, kuigi teadsin, et keegi ei tule.
Sõbrad lakkasid igapäevaselt helistamast, naabrid elasid taas oma elu ja mina elasin ikka veel tema särkide, raamatute ja habemeajamisvedeliku lõhna keskel.
Mõnikord tundus, justkui oleks ta läinud komandeeringusse ja ma ootasin tema naasmist.
Kuid eile õhtul kuulsin ma kummalist heli…

See oli vaevukuuldav, peaaegu äratundmatu, aga valusalt tuttav heli… võti, mis pöörab lukuaugus meie ukse juures.
Ja sel hetkel sain aru: kas ma kaotan oma mõistuse… või keegi, kelle ma matsin, seisab teisel pool ust.

Ma tardusin, suutmata sammu astuda. Peas käis läbi: “Vargad”. Kuid süda lõi teist rütmi — nagu hetkel, mil ta varem koju saabus ja ma tormasin talle vastu.
Uks avanes aeglaselt.
Lävel seisis… tema. Minu Martin. Elus. Kortsus mantlis, lõhkise huulega ja väsimuse ning hirmuga silmis.
— Sa… — mul jäi hing kinni. — Aga… ma ju… ma ju matsin su!

Martin astus sammu sissepoole ja ma astusin tahtmatult tagasi.
— Ma selgitan kõik ära. Palun, istu.
Aga ma ei istunud. Seisin nagu kivistunult ja vaatasin teda, püüdes aru saada, kas see on reaalne või on mu mõistus lõplikult murdunud.

Ta hakkas rääkima. Tema hääl oli kähe ja võõras.
— Sel päeval… — ta neelas raskelt, — olin ma kohtumisel ja kõik läks valesti. Inimesed, kellega ma töötasin… polnud need, kellena nad end esitlesid. Nad… ähvardasid sind. Ma pidin kaduma.
— Kaduma? — mu hääl vappus. — Kas ka enda surma lavastamine oli minu turvalisuse tõttu?
Ta pööras pilgu kõrvale.
— See oli ainus, mis sai neid peatada.

Mäletasin matuseid: suletud kirst, dokumendid, mille politsei tõi, arsti sõnad, et keha oli raskelt kahjustatud. Ma ei kahelnud siis üldse… ja nüüd, mõeldes, et kõik see oli vale, oli mul värin peal.

— Kas sa kujutad üldse ette, mida ma olen läbi elanud? — minu hääles polnud enam hirm, vaid viha. — Iga päev ma uinusin ja ärkasin mõttega, et ma ei näe sind enam kunagi! Aga sina… sa olid elus!
Ta astus sammu lähemale.
— Ma olin elus, aga see polnud elu. Ma ei saanud sinuga ühendust võtta, ei saanud anda märku… Ma mõtlesin kogu selle aja vaid sinust.

Tundsin, kuidas pisarad tulvavad peale. Tahtsin teda korraga lüüa ja kallistada.
— Miks nüüd? Miks sa tulid tagasi?
Ta ohkas.
— Nad… neid pole enam. Asi on nüüd läbi. Ma ei taha enam peituda.

Seisime vaid mõne sammu kaugusel teineteisest, meie vahel — kuu aega minu lesepõlve elu, matused, mustad riided, külmad ööd, tühi kodu.
Vaatasin teda ega mõistnud, kas suudan andestada. Armastan ma teda praegu või mäletan vaid seda, kes ta oli.

Martin ütles vaikselt:
— Kui sa ütled “mine ära” — ma lähen. Aga kui sa ütled “jää”… siis ma ei lase sind enam kunagi lahti.

Ma vaikisin. Astusin vaid sammu edasi ja katsusin tema nägu, et veenduda, et see tõesti on tema ja ma ei unista.
Ja sel hetkel sain aru, et mu elu ei saa enam kunagi olema endine.

Aga kas sina suudaksid andestada inimesele, kes pani sind kuu aega leinama, isegi kui ta tegi seda “sinu turvalisuse nimel”?