Vanaema sõitis 300 kilomeetrit, et näha oma ainukest lapselast. Kuid see, kuidas teda vastu võeti, murrab südame
Vanaema sõitis 300 kilomeetrit, et näha oma ainukest lapselast. Kuid see, kuidas teda vastu võeti, murrab südame
Maria Wiland elas kogu oma elu vanas majas Innsbrucki äärelinnas. Tema aknad avanesid Alpidele ning aknalaual seisis alati lilli – kannikesi, mida ta kunagi poja Erikuga koos istutas. Ta oli lesk peaaegu kakskümmend aastat, töötas medõena ja kasvatas poega üksinda. Kui Erik abiellus Sofiaga, hingas Maria kergendatult: „Nüüd on tal pere.“ Sofia tundus lahke, vaikne, inteligentne. Neil polnud lähedast suhet, kuid Maria austas tema valikut.
Paari aasta pärast sündis Sofial ja Erikul tütar – Emma. Mariast sai vanaema ja selles rollis ta õitses. Ta kudus papusid, tõi omatehtud moosi ja luges tütrele muinasjutte videokõnede kaudu. Kui Emma oli veel päris pisike, lubati Mariat külla kord kuus – nädalavahetuseks, mitte kauemaks.
Kuid õnn ei kestnud kaua. Erik hakkas hilja töölt tulema, muutus kaugeks. Sofia muutus ärritunuks. Varsti sai Maria teada: tema pojal on teine naine. Ta korjas oma asjad ja lahkus. Lihtsalt lahkus.
Sofia kolis koos Emmaga väikesesse linnakesse Müncheni lähistel, vanematele lähemale. Keegi ei selgitanud Mariaga midagi. Ta üritas helistada, aga telefonile ei vastatud. Kirjutas kirju, aga ei saanud vastust. Ainult kord vastas Sofia lühidalt: „Me pole valmis suhtlema. Andke meile aega.“
Möödus kaks aastat. Emma sünnipäeval saatis Maria, lootmata millelegi, kaardikese nukkudekleidiga ja tagasihoidliku märkusega: „Ma väga tahaksin sind näha, minu tüdruk.“ Õhtul helises telefon. Sofia ütles: „Kui tahate külla tulla — tulge. Kuid mitte kauaks.“
Maria sõitis süda erutusest värisemas. Kotis — mängukaru, mustika moos ja vana Emma foto, mida ta kaasas kandis rahakotis. Rongiga Münchenisse, siis bussiga külla. Külm märtsituul tungis läbi kontide, kuid tema südant soojendas kohtumise mõte.
Kui Maria majale lähenes, kohtas teda Sofia. Naerusui, kuid kutset siseneda polnud. Ta ütles, et Emma võib vanaemaga mängida maja ees pingil. Maria istus ja laotas mänguasjad välja. Emma tuli välja, kuid ei jooksnud tema juurde. Tüdruk justkui ei mäletanud teda. Vanaema ulatas kaisukaru, rääkis pehmelt. Laps vaikis, siis võttis mänguasja, kuid tõmbus eemale.
Sofia seisis ukse juures, telefon käes. Ei teetassi ega sõna toeks. Kahekümne minuti pärast ütles ta: „Emmal on aeg magama minna.“ Maria tahtis lapselast hüvasti jätmiseks kallistada, kuid too peitis end ema taha. Ja uks sulgus.
Tagasiteel rongis hoidis Maria käes nukukleiti. See jäi lahti pakkimata. Aknast libisesid mööda väljad, hallid pilved ja peatused võõraste nimedega. Sees valitses täielik tühjus. Justkui oleks ta muutunud mittemillekski — mitte emaks, mitte vanaemaks, lihtsalt… mittemillekski.
Ta mõistis: Sofial on valus. Teda peteti. Aga tema, Maria, ei petnud. Ta ei lahkunud. Ta jäi — armastusega, avatud südamega, valmis olema kõrval. Kuid tundub, et sellest ei piisanud.
Kodus, Innsbruckis, asetas Maria jälle kannikesed aknalauale. Kummardus fotoalbumi kohale, kus Erik veel poisike, ja tema — noor ema. „Emma…“ – sosistas ta. – „Ma ootan. Kui sa kunagi tahad teada, kes ma olen — ma olen siin.“
Kas usute, et laps, kellele on keelatud vanaema armastus, otsib seda intuitiivselt, isegi kui täiskasvanud seda ei luba?
