Pulmapäeval ütles mu mehe ema: — Kingin korteri ainult oma pojale. Ühel tingimusel: see vaene tüdruk ei saa mitte midagi! Ja siis tõusis mu isa püsti…

Külalised jäid liikumatuks. Muusika vaibus. Paus rippus õhus nagu äikesetorm keset päikselist päeva.

Seisin oma mehe kõrval, valges kleidis, justkui algaks uus peatükk — õnnelik, lahke, valgusküllane. Aga selle asemel — külm dušš. Aval alandus.
Tundsin, kuidas kõik kiskus sees kokku. Süda peksles meelekohtadel. Aga ma ei nutnud. Vaatasin lihtsalt talle otsa ja… muigasin. Külmalt, teravalt.

— Tänan aususe eest, — ütlesin vaikselt. — Nüüd tean vähemalt, millisel poolel te olete.

Siis tõusis mu isa. Lihtne, tagasihoidlik mees. Linnadevahelise bussi juht. Terve elu töötanud higis ja vaevas, kunagi rikkuse poole püüeldes. Istus vaikselt laua ääres, peaaegu väljapääsu juures. Aga nüüd tõusis. Ja astus ettepoole.
— Ja nüüd, — teatas ta, ja tema hääles kõlas hämmastav tugevus, — kuuleme mind.

Külalised pöördusid ringi. Mõni lõpetas söömise, mõni pani klaasi kõrvale. Isa astus lähemale saali keskpaigale, kus olin mina — tema tütar, kahvatanud, segaduses.

— Teie, — pöördus ta ämma poole, — arvate, et minu tütar on “vaene”? Et ta ei ole vääriline, sest tema pere ei saa rahaga priisata? Kas armastust mõõdetakse ruutmeetrites?

Ta avas suu, aga isa ei andnud talle sõna:
— Siis lase mul selgitada, kes on minu tütar.
Ta pöördus külaliste poole.

— See on tüdruk, kes kuueaastaselt iga laupäev aitas mul bussi pesta, sest teadis: meil pole raha lisa mänguasja jaoks.
See on teismeline, kes lõpetas kooli kiitusega ja ei palunud midagi peale raamatu sünnipäevaks.
See on tüdruk, kes töötas õhtuti juuksuris, et mitte meilt raha võtta, kui ta ülikooli astus.
Ja see on naine, kes, kohtudes teie pojaga, ei küsinud, kus ta töötab ja kui palju ta teenib. Ta lihtsalt armastas teda.

Ta tegi pausi. Ja siis lisas:
— Kui te kingite korteri — kingige heameelega. Kui te kingite mürgiga huultel — pole see kingitus. See on lõks.
Ta astus minu poole, võttis taskust väikese karbi ja andis selle mulle.
— Mul pole korterit. Aga mul on säästud. Veidi. Kogusin neid vanaduspõlveks. Aga täna mõistsin, et tahaksin neid sulle kinkida.
Ta pöördus mu mehe poole.
— Ja sinule, poeg, tahan öelda: kui sa ei seisa praegu tema kõrval — pole sa mees.
Isa pöördus, läks tagasi oma kohale. Vaikus. Ei ühtegi heli.

Mees vaatas mulle silma. Ja siis võttis mu käe, astus kõrvale.
— Ema, — ütles ta. — Aitäh kõige eest. Aga, kui sa tõeliselt mind armastad, aktsepteerid sa mu naist. Muidu — ära tule enam. Me ei võta endaga mürgiseid kingitusi kaasa.

Ma ei oodanud seda. Ei isalt, ega mehelt. Tol hetkel olid mul vaid pisarad.
Kuid mitte valust. Vaid sellest, et paistis, et olin saanud kõige rikkamaks naiseks nendel pulmas.

Kingitused ei teinud mind õnnelikuks. Teinud — armastus. Ja tugi. Seal, kus raha ei loe. Kus ei teota. Kus ei valita mugavust, vaid inimest.

Aga kuidas käituksid sina oma mehe asemel?
Kas toetaksid oma armastatut — või valiksid mugavuse ja pere heakskiidu?