Mõnikord on vaja naasta sinna, kus kõik katkes…

Kui ma sain 18, ajas isa mind kodust välja, sest ma jäin rasedaks inimesest, keda ta pidas “halvaks valikuks”. Ma jäin üksi. Poiss, kellelt ma last ootasin, kadus peagi samuti minu elust.

Ma ei läinud kunagi koju tagasi. Kasvatasin oma poega üksi. Möödus kaheksateist aastat. Tema täiskasvanuks saamise päeval ütles ta:

– Ema, ma tahan vanaisa külastada. Olen selleks kaua valmistunud. Sõitsime minu lapsepõlvekodusse. Ta vaatas mulle otsa ja ütles:

– Oota palun autos. Noogutasin. Paari minuti pärast avanes uks. Uksele ilmus minu isa – seesama, keda ma polnud pea kakskümmend aastat näinud. Ja mis järgmisena juhtus, jättis mind sõnatuks. Minu poeg ulatas aeglaselt…

Minu poeg ulatas aeglaselt vanaisale foto.

Vana, koltunud, kõverate äärtega. Ma tundsin selle kohe ära — mina emaga ja isaga, täiesti väike, umbes viieaastane, seisan nende vahel õhupall käes. Foto tehti meie viimase perereisi ajal, enne kui kõik hakkas varisema.

Isa vahtis seda pikalt, nagu ei tunneks ära. Tema käsi värises.

— See… kust sa selle said? — küsis ta kähedalt.

— Ema käest. Ta on seda kogu selle aja hoidnud, — vastas mu poeg. — Ma ei tulnud siia andeks andma. Tulen siia, et annaksite mulle au.

Isa pööras aeglaselt pilgu temale. Ma jälgisin kõike autost, pisut avatud aknast. Süda kloppis, nagu tol päeval, kui ma kodust lahkusin, jättes selja taha nooruse, valu ja luhtunud unistused.

— Miks? — küsis isa.

— Sest ma tahan aru saada. Ma tahan aru saada, kuidas sai omakorda oma tütre välja ajada sel hetkel, kui ta vajas sind kõige rohkem.

Vaikus valitses. Isegi tuul jäi seisma, justkui maailm ise kuulataks vestlust.

— Ma… — alustas isa, aga ei suutnud lõpetada. Ta hõõrus oma laupa, ohkas raskelt. — See oli teine ajastu. Ma arvasin, et teen õigesti. Ma tahtsin sind kaitsta valu eest, vigade eest.

— Aga te ei kaitsnud teda, — ütles minu poeg kindlalt. — Te hävitasite teda. Jätsite teda üksi. Ja siis — unustasite.

Ma ei suutnud enam autos istuda. Ma väljusin. Päike pimestas mu silmi, kuid ma nägin selgelt, kuidas mu isa kükitas, justkui nähtamatu koorma all.

Ta vaatas mulle otsa. Ja tema pilgus polnud ei viha ega uhkust. Ainult väsimus.

— Kas sul on endiselt minu vastu viha? — küsis ta.

Ma ei teadnud, mida vastata. Valu, mida olin kandnud endas 18 aastat, oli nii sügav, et see oli saanud minu osaks. Kuid nähes, kuidas minu poeg — selle loo vili, mille tõttu kõik varises — seisab selle inimese ees, oli see peaaegu sümboolne.

— Ma… ei tea, — ütlesin ma. — Ma arvasin, et olen juba lasknud lahti. Kuid ilmselt ei ole.

— Mul on kahju, — ütles isa vaikselt. — Ma kaotasin nii sinu kui ka lapselapse. Karistasin ennast ise. Kogu selle aja elasin üksi. Su ema suri kolm aastat pärast sinu lahkumist. Ta ei andestanud mulle kunagi. Ma jäin siia majja üksinda. Fotodega, vaikusega, mälestustega.

Me vaikisime. Poeg vaatas teda tähelepanelikult, justkui otsides midagi — võib-olla õiglust või vähemalt kahetsust.

— Ma ei tea, kas me aktsepteerime teid, — ütles ta, — aga mul on tunne, et te peaksite vähemalt proovima. Ema nimel.

Isa noogutas. Tema silmis läikisid pisarad.

— Kas ma … — ta jäi seisma, — kas ma võiksin sind vähemalt kallistada?

Ma astusin aeglaselt ligi. Ta sirutas ettevaatlikult käed, justkui kartes, et ma kaon. Tundsin tema odekolonni lõhna, seda sama, mis alati meenutas mulle lapsepõlve. Ja esmakordselt 18 aasta jooksul lubasin endale tema süles nutta.

Kuu aega hiljem. Me hakkasime suhtlema. Ettevaatlikult, justkui jääpinda kontrollides.

Isa kutsus meid lõunale. Maja polnud peaaegu üldse muutunud: samad tapeedid, sama nagisev trepp, isegi aknalaual olid samad lilled — pelargoonid, mida ema nii väga armastas.

Poeg uuris vaikselt fotosid seinal. Seal oli ka see õhupalliga. Isa oli selle raami pannud.

— Kas sa oled vihane? — küsisin ma pojalt tagasiteel.

— Ei. Lihtsalt… ma tahtsin, et sa suudaksid millalgi selle lahti lasta. Ma arvasin, et kui vanaisa aru saab, mida kaotas, läheb sul kergemaks.

Vaatasin teda ja äkki sain aru: ta oli täiskasvanuks saanud. Ta polnud lihtsalt poeg — ta oli inimene, kes on võimeline kaastundeks ja vapruseks.

Isa hakkas meie juurde külla tulema. Alguses hoidis mu poeg distantsi, kuid hiljem hakkas küsimusi esitama: lapsepõlve, vanaema, selle kohta, milline mu isa varem oli.

Ja ühel õhtul, kui istusime kolmekesi köögis teed joomas, ütles ta:

— Vanaisa, kas sa teeksid kõike teisiti, kui saaksid?

Isa vaatas tassi. Seejärel minu peale.

— Ma oleksin kallistanud sinu ema. Ütlenud talle, et armastan teda. Et ta saab hakkama. Et ma olen tema kõrval. Aga ma olin kangekaelne. Uhke. Rumal. Ja lõpuks jäi mulle kõik tühjaks.

Poeg noogutas.

— Proovime siis nüüd. Esmalt lihtsalt olla olemas.

Meist sai perekond. Mitte kohe, mitte ideaalselt. Aga saime.

Vaatasin, kuidas minu poeg ja isa koos jalgratast parandavad, koos nalja teevad, filme arutavad.

Kuni ühel päeval tuli ta minu juurde ja ütles:

— Ema, mind võeti vastu ülikooli. Ja ma tahan, et vanaisa tuleks koos minuga üliõpilaspileti saamiseks.

Ma kallistasin teda.

— Ta oleks sellega õnnelik. Ja mina ka.

Veel kaks aastat möödus. Poeg õppis, mina töötasin. Isa jäi mõnikord haigeks, kuid püüdis mitte kurta.

Ühel ööl helistas ta mulle. Tema hääl oli nõrk.

— Anna andeks, et nii hilja. Mul on tunne, et aeg on käes.

— Mis juhtus?! — olin juba valmis majast välja tormama.

— Ei, mitte nii. Mitte täna. Aga varsti. Tunnen seda. Tahan sulle midagi öelda.

Jõudsin kohale. Ta istus kaminas, kaetud tekiga.— Sa oled kasvanud tugevaks. Tugevamaks, kui mina kunagi olin. Olen uhke sinu üle. Ja palun andeks.

— Isa… — ma istusin tema kõrval. Ta võttis mu käe.

— Ära kanna enam seda valu endas. Las see lahkub koos minuga.

Ma nutsin.

— Aga minu poeg?

— Tal saab olema oma elu. Oma pere. Ja las ta teab, et vanaisa armastas teda — mitte sünnist saati, vaid kogu südamest.

Kuu aja pärast polnud isast enam. Ta lahkus unes.

Matustele tuli vähe inimesi — ta ei suhelnud peaaegu kellegagi. Aga minu poeg seisis minu kõrval, hoides mu kätt.

— Kas sa oled endiselt tema peale vihane? — küsis ta hiljem.

— Ei. Andestasin talle. Arvatavasti juba siis, kui ta mind esimest korda 18 aasta jooksul kallistas.

Nüüd ripub meie kodu seinal see sama foto. Selle kõrval on pilt Artyomist koos vanaisaga, mõlemad koomilistes mütsides suvilas.

Ja iga kord, kui mööda lähen, meenub mulle:

Vahel, et uuesti elama hakata, tuleb minna tagasi sinna, kus kord kõik katkes. Ja lubada endal — taas armastatud olla.
Möödus peaaegu aasta ajast, kui isast polnud.

Maja, kus ma sündisin, oli nüüd tühi. Me ei müünud seda maha. Ma ei suutnud seda teha. Iga detail selles hoidis kinni killukest minevikust. Vana grammofon, kaminatool, tolmused raamatud riiulil. Mõnikord käisin seal — lihtsalt istusin vaikuses. Kuulamas, kuidas põrand krigiseb, kuidas tuul akna taga ulub. Selles vaikuses polnud valu — ainult mälestus.

Poeg külastas maja harvemini. Ta elas tudengielu: õppimine, töö, sõbrad. Kuid ta helistas alati. Mõnikord keset päeva — “Tere, lihtsalt tahtsin sind kuulda.” Mõnikord hilisõhtul — “Ema, kas sa mäletad, kuidas me…”. Ta oli kasvanud. Oli mitte ainult poeg, vaid ka täiskasvanud inimene, kellel oli oma minevik ja oma arusaam elust.