«Osta kaks piletit!» — ütlevad nad. Aga mina tahan lihtsalt lennata nii nagu kõik teised
Kujutage ette: valmistute unistuste reisiks. Olete elevil nagu kõik teisedki. Pass, pardakaart, vesi kotis — kõik on olemas. Kuid erinevalt enamikust teate juba ette, et lennukis ei oota teid rõõm, vaid stress ja häbi. Sest teie keha on suurem kui “standard”.
Minu nimi on Kirsti ja ma olen pluss-suuruses reisija. Ma armastan maailma näha, uusi asju õppida ja silmaringi avardada. Kuid iga lend on katsumus. Ja mitte sellepärast, et ma ei oskaks midagi, vaid seetõttu, et lennunduses kehtib vaikimisi mentaliteet: «Kui sa ei mahu, ära lenda».
Hiljuti tegin video sellest, kuidas ma lennukisse istun. Tavaline kaader: kinnitan turvavöö, mis kitsalt surub kõhtu. Langetan laua — see takerdub poolele teele. Sügavam hingamine — ja naabritel on juba ebamugav. Ma lihtsalt tahtsin näidata: nii see välja näeb. See ei ole kaebus, see on reaalsus.
Video kogus üle miljoni vaatamise — ja hulga kommentaare. Mõned kirjutasid: «Kõik peaksid tundma end lennul mugavalt».
Teised: «Olen stjuardess — ja see on lennufirmade kohustus leida sellisteks olukordadeks lahendused». Inimesed jagasid toetust, rääkisid, kuidas nad ise kannatasid — ja mitte alati kaalu tõttu. Keegi on liiga pikk, keegi on rase, keegi reisib vigastusega või on lihtsalt standardsest istmest laiem.
Aga olid ka teised hääled. Teravad. Karmid.
«Osta kaks kohta!»
«See ei ole õiglane, kui poolteist istekohta ära võtad!»
«Ära lenda, kui sa ei mahu!»
«See ei ole lennufirmade probleem — peaksid nad sinu pärast kahju kannatama ja kasumit kaotama?!»
Ja siin tekib mul küsimus: millal inimlikkus lakkas olemast prioriteet?
Jah, ma mõistan: rohkem istmeid — vähem müüki. Kuid kas kõik peab tõesti taanduma numbritele? Kas austus ja võrdsed tingimused on tõesti luksus?
Mind küsitakse tihti, miks ma ei lenda äriklassis või ei osta teist istet. Vastus on lihtne: sest mina, nagu ka tuhanded teised inimesed, ei saa lihtsalt niisama kaks korda rohkem maksta. Sest mina — ei ole probleem. Minu keha — ei ole viga. Ma ei peaks valima häbi ja pankroti vahel.
Ma räägin praegu mitte ainult enda eest. See probleem ei ole kaalust. See on inimlikkusest. Mugavusest. Sellest, et maailm muutub, aga standardid mitte.
Oleks tore, kui lennukites oleks ridasid natuke suuremate istmetega — kõigile, kes teisenevad “normist”: pikkadele, tulevastele emadele, neile, kes tahaksid lihtsalt täis kopsudega hingata ja mitte karta hukkamõistu.
Kellelgi meist peaks olema õigus lennata. Mitte süüga. Vaid vabadusega. Sest pole tähtis, kui palju sa kaalud. Oluline on, kuhu sa lähed. Ja kuidas sa sinna lähed — või lendad.
Aga kui teie kõrval lennul oleks keegi, kellel on kitsas ja ebamugav — mida te valiksite: pöörata selja või aidata tal end normaalselt tunda?
