Miks pärast 50. eluaastat ma enam ei kutsu külalisi koju — ja isegi ei paku teed, kui nad tulevad

Kunagi ma arvasin, et kodu peaks olema avatud. Et seal peab alati olema teekann pliidil, varuks magusad suupisted tee juurde ja paar südamlikku vestluse teemat varrukas. Ma armastasin külalisi võõrustada, poodides ringi joosta, menüüd koostada, ema moodi kooke küpsetada ja lauale parimat panna. Mulle tundus, et just see on armastuse väljendus: toita, joota, kuulata, majutada.

Aga nüüd, kui olen 52-aastane — olen järsku aru saanud, et ma ei taha seda enam.

Ei, ma ei ole inimeste peale pahane. Ma ei ole endasse tõmbunud. Ma oskan endiselt sõprussuhteid hoida, naerda ja südamest rääkida. Lihtsalt midagi on seespool muutunud. Võib-olla on lõpuks kätte jõudnud see iga, kui lõpetad olemise „mugav“ ja hakkad iseennast kuulama.

Varem oli külaliste tulek peaaegu nagu etendus. Proovid algasid juba varakult: suurpuhastus, ringi jooksmine turul, kümnekordne kontroll — kas kõik on täiuslik? Ja siis toimetamine pliidi ääres, kolm riidevahetust, kõik selleks, et luua hubasust. Et kõigil oleks hea. Kõigil, välja arvatud minul.

Läksin magama väsinuna nagu sidrun, paistes jalgade ja talumatu kohinaga peas. Ja hommikul — taas koristamine, taas nõud, taas mõte: „Miks ma seda kõike ette võtsin?“

Aastatega on lisandunud veel midagi. Väga peen tunne võõra energia suhtes. Kuidas keegi sisenes, mida ütles — ja ma juba tean: ei maga hommikuni. Näen unenägusid, nagu istuksid need inimesed endiselt minu korteris, arutavad, mõistavad hukka, nõuavad minult tähelepanu. Ärkan üles väsinuna, tundega, et nad võtsid midagi kaasa. Justkui poleks nad vaid koogitüki, vaid ka tükikese minu hingest kaasa viinud.

Nüüd ma valin teisiti. Ma ei taha enam muuta kodu bufeeks ja külalislahkuse näituseks. Kui keegi tahab suhelda — kohtume pargis. Või kohvikus. Seal on hubane, maitsev, kerge. Seal olen ma naine, mitte majapidaja vahetuses. Seal saan olla mina ise. Saan tellida klaasi veini, muretsemata, kellele veel seda kallata. Saan naerda ja mitte karta, et keegi märkab tolmu kapi all.

Kohvikus ma puhkan. Ja kodus ma kosun. Ja minu kodu ei ole enam „külaliste vastuvõtu“ koht. See on minu kindlus, minu vaikus, minu hubasus. Siin ei pea ma olema hea perenaine, tähelepanelik vestluskaaslane või naine, kellel on alati kõik kontrolli all.

Mõned tulevad — ja solvuvad. „Isegi teed ei pakkunud.“ Jah, ei pakkunud. Mitte sellepärast, et ei austaks. Aga sellepärast, et austan ennast. Sest minu aeg, minu ruum ja energia ei ole tasuta.

Võib-olla kõlab see karmilt. Võib-olla tõukab see kedagi eemale. Aga tead, mida ma ütlen?

Olen väsinud teenimast armastust supi ja kompotiga.

Ma tahan, et mind armastataks mitte suupistete pärast. Aga niisama. Selle eest, milline ma olen. Ilma kookideta. Ilma läikivate põrandateta. Ilma „istu, söö“.

Nüüd valin mina iseenda. Ja külalised… jäägu kohvikusse. Või tulgu termoskannu ja oma tassidega, kui väga vaja on. Ma ei aja kedagi minema. Aga ka ei kavatse ringi hüpata.

Aga kuidas Teie arvate:
kui naine lõpetab olemise “kõigi perenaine” ja muutub iseenda perenaiseks — kas see on vanadus või lõpuks vabadus?