– Vali, kas sa suhtled minuga või isaga! – esitas mulle ema ultimaatumi

Ema ise lahutas isast, keda, nagu selgub, talus vaid selleks, et mitte segada mind õppimast, ja nüüd nõuab, et ma valiksin, kellega neist tahan suhelda. 

Ma ikka veel seedin vanemate lahutust, mis langes mulle nagu külm dušš. Ma ei märganud, et peres toimuks midagi sellist, mille pärast tasuks lahku minna. 

Isa ei joo, ei suitseta, teenib korralikult, viis ema puhkusele, ja täpsemalt, vedas. Peres ma ei näinud skandaale, kaklusi, isegi sõnavahetusi oli peaaegu olematu. 

Seega, kui ema pärast minu diplomikaitsmist teatas, et nüüd võib ta puhta südametunnistusega lahutust taotleda, arvasin ma alguses, et see on nali. 

Kui vaadata, milline oli isa nägu, ei saanud tema ka aru, et asi on tõsine. Kuid ema ei teinud nalja, ta tõesti läks ja esitas lahutuse, kuulutades, et hakkab vara jagama. 

Kuigi vanemate ühine vara on vaid auto. Korteri, kus me alati elasime, sai isa vanaisalt päranduseks, maatükk – see on ema pärandus. Mida ta jagada tahtis?

Isa oli sellisest pöördest šokis. Ma küsisin temalt, mis juhtus, ja ta oskas ainult käsi laiutada, ise aru saamata. 

Küsisin ema käest, ja ta ütles, et nad on juba ammu elanud nagu naabrid, talle selline elu ei meeldinud, aga varem ei saanud ta lahutada, kartes, et isa lõpetab minu õpingute eest tasumise, ja tema ei suuda üksinda hakkama saada. 

Kõik see kõlas ausalt öeldes nagu mingi jama. Minul on isaga suurepärased suhted, ma ei usu, et  lahutuse pärast emaga lõpetas ta minuga suhtlemise. 

Aga ema on siiralt veendunud oma õiguses. Nii nagu ta oli veendunud, et isa peab talle korteri andma, sest ta oli aastaid sellele pesu pesnud, toitu valmistanud ja nii edasi. Nagu oleks korteri peale triiginud. 

Isa hoopis toksis sõrmega oimukohal ja ütles, et ema ainus, millele ta loota võib, on pool auto hinnast, mitte rohkem. 

Ema vihaselt võttis raha ja üüris korteri. Ja siis, kui sai teada, et ma tema juurde ei koli ja kui ma töö leian, elan isaga, puhkes skandaali. 

– Vali, kas sa suhtled minuga või isaga!

Mulle tundus see veelgi jaburam idee kui selline ootamatu lahutus. Mis peo pärast pean mina valima, kellega vanematest suhtlen?

Ma olen juba täiskasvanud tüdruk, sellised manipulatsioonid minu peale ei mõju. Ma ei ole näinud isale ega emale halba, miks ma peaks katkestama suhtlemise kellegagi neist?

Ma ei mõista, mis emal pähe on tulnud. Järsk lahutus, see kummaline ultimaatum, inimest nagu oleks asendatud. Ta pole kunagi varem selliste rumalustega vaevanud. 

Kuid ema nõudis minult vastust ja ma vastasin, et suhtlen isaga. Põhjus on vähemalt see, et ta ei sea mulle mingeid tingimusi, ei nõua valikut ja käitub adekvaatselt. 

Ema lakkas minu kõnedele ja sõnumitele vastamast, solvus. Kuid ma loodan, et tema segadus lõppeb ja temast saab endine adekvaatne ema tagasi. 

Kas leidub sellist, et täiskasvanult tütrelt nõutakse ühte vanemat valida? Ma tõesti ei mõista: miks peavad vanemate lahutused muutuma võitluseks minu tähelepanu pärast?