Ma olin valmis kodust lahkuma, kuid peatusin, nähes end peeglist…

Ma ei teinud draamat. Lihtsalt pakkisin asjad — vaikselt, sõnatult, ilma tülita. Igal inimesel on oma piir. Minu piir sai ületatud, kui ta kolmandat korda järjest unustas, et mul on oluline päev. Mitte pidu või aastapäev. Lihtsalt oluline päev. Minu jaoks.

Ta tuli jälle hilja koju, väsinuna ja ärritununa. Sõi, läks tuppa, isegi pilku heitmata. Aga mina olin terve päeva valmistunud. Tahtsin öelda, et mind edutati, et nüüd on meil rohkem võimalusi puhkuse jaoks, et olen enda üle uhke. Kuid kellega rääkida, kui inimene vaatab sinust läbi?

Asju pakkides ma ei nutnud. Mitte seekord. Kõik oli sisemuses kuiv ja rahulik. Justkui oleks vaikus ammu minusse elama asunud, ja nüüd ei tekita isegi pettumus müra. Ma panin kokku kampsuni, mille ta kinkis meie suhte alguses. Sellel ajal vaatas ta mulle veel sooja pilguga, mäletas veel, et mul on maasikatele allergia ja tõi õunu. Kusagil seal see kõik muutuski. Järk-järgult. Pisiasjadega. Pilkudega, mis olid täis asju, mitte armastust.

Peeglist mööda minnes esikus tahtsin ma vaid juukseid kohendada. Kuid pilk peatus. Iseendal.

Ma ei tundnud end ära.

Naine peeglis tundus võõras. Nägu — väsinud. Pilk — kustunud. Ei mingit jälge sellest säravast, tugevast tüdrukust, kes ma olin. Tüdrukust, kes suutis naerda kuni pisarateni, teha plaane, vaielda, inspireeruda. Jõllitasin neid silmi — ja äkki hakkas hirmus. Mitte suhete pärast. Vaid enda pärast.

Kui kaotad teise inimese — see teeb haiget. Kuid kui kaotad ennast — see jätab tühjaks.

Ma istusin voodi servale ikka sama kohvriga käes. Mäletasin, kui mitu korda olin vaikinud. Kuidas olin alla neelanud solvumise. Kuidas olin õigustanud tema väsimust ja oma üksildust. Ma nimetasime seda “eluks”. Kuid see oli elu vari. Ma olin muutunud varjuks inimese kõrval, kes kunagi lubas hoida mind käest.

Ma ei tea, kui kaua ma nii istusin. Siis tõusin aeglaselt, viisin kohvri tagasi. Kuid mitte sellepärast, et ma oleksin ümber mõelnud lahkumise osas, vaid sellepärast, et otsustasin — kõigepealt pean lahkuma mitte kodust, vaid harjumuspärasest stsenaariumist.

Olen liiga kaua vaikinud, kannatanud, kõike enda kanda kandnud. Kuid kui ma tahan, et mind nähtaks — pean olema märgatav. Kui tahan, et mind kuuldataks — pean lõpetama sosistamise.

Käisin uuesti peegli ees. Ütlesin vaikselt oma peegeldusele: «Aitab». Mitte temale — endale. Aitab kohandumisest, aitab kannatamisest, aitab ootamast, et ta ise aru saaks. Inimesed ei loe mõtteid. Isegi kõige lähedasemad.

Hilja õhtul tuli ta ligi. Istus kõrvale. Küsis: «Miks sa kurb oled?»

Vaatasin talle otsa. Esimest korda — mitte vihaga, mitte solvunult, vaid selge arusaamisega: kui ma tahan midagi muuta, pean rääkima otse.
— Me oleme võõraks jäänud, — ütlesin ma. — Kuid ma ei taha enam olla vari oma elus. Jään paigale, aga kõik saab olema teistsugune. Ma hakkan rääkima. Ja sa — kuula. Kui pole valmis — pakin kohvri uuesti. Aga siis enam ümber ei mõtle.

Ta vaikis. Vaatas mulle teistmoodi otsa — nagu esimest korda. Ma ei oodanud kohest vastust. Seda polnudki mul vaja. Peamine — olin teinud esimese sammu enda poole. Ja see tähendab, et võib-olla suudame veel leida teineteist uuesti.

Kas olete kunagi proovinud mitte suhteid päästa, vaid muuta reegleid nende sees? Mida ütleksite oma peegeldusele peeglis, kui täna kohtuksite selle pilguga?…