Ma arvasin, et me läheme abikaasaga lahku rahumeelselt. Kuid lahutuse ajal näitas ta oma tõelist palet…

Umbes neli kuud tagasi otsustasime abikaasaga lahutada. Abielus olime olnud 5 aastat ja meil on imeline tütar. Mingil hetkel sain järsku aru, et oleme abikaasaga väga erinevad inimesed. Varem, kui selliseid lugusid kuulsin, mõtlesin, et minuga küll midagi sellist ei juhtu, aga elu on ettearvamatu. 

Olin lahutuse algatajaks mina. Tema reageeris normaalselt. Ütles ka, et oli viimasel ajal tundnud, et midagi on valesti. Tema arvates on parem lahku minna praegu kui kannatada aastaid õnnetus abielus. Ma olin isegi üllatunud, kui lihtsalt ja rahulikult meil kõik kulges.

Ees ootas lahutuse vormistamine, elatise summa määramine tütrele ja varaküsimuste lahendamine. Me elasime ühisesse ostetud korteris. Suurema osa ostu summast pani abikaasa. Kuid ma olin kindel, et ta jätab korteri tütrele.

Pärast lahutusotsust rääkisin sõbrannaga ja jagasin uudiseid.  

– No vaata ette, ta vaid teeskleb head. Ma pole oma elus näinud veel ühtegi rahumeelset lahku minemist. Mulle tundub, et ta veel näitab oma tõelist palet, anna andeks, – arvas sõbranna.

Ma ei hakanud temaga vaidlema ja lükkasin kohe need mõtted kõrvale. Tahtsin uskuda vaid head. 

Mõne päeva pärast kohtasin tänaval oma tolleaegse abikaasa kolleegi. Me peatusime, et vahetada paar sõna, olime üksteisega hästi tuttavad.

– Kuulsin, et te lähete lahku. Kahetsusväärne – ütles tuttav.

– Miks kahetseda? Meil on kõik hästi ja rahulik. Läksime sõbralikult lahku, nii öelda, – vastasin mina.

– Tõesti? Aga su eks rääkis, et tema jättis sind. Kummaline, võib-olla ma ajasin midagi sassi, – rääkis ta hämmeldunult.

Vastasin, et tegelikult olin lahutuse algatajaks mina. Ja abikaasa toetas mind selles. Nii et keegi kedagi ei jätnud maha. Kuid see tema kolleeg võis tõesti midagi sassi ajada. Aga mõte sellest, et mu eksabikaasa võib-olla räägib meie suhetest muinasjutte, häiris mind.

Kõige huvitavam alles ootas ees. Kui selgus elatise suurus, olin šokis. Minu endine abikaasa teenis hästi, seda teadsin ma kindlalt. Kakskümmend protsenti tema palgast oleks täiesti piisav olnud meie tütre ülalpidamiseks. Kuid elatise summa oli tõesti naeruväärselt väike.

Kui hakkasin asja uurima, tuli kõik peaaegu kohe ilmsiks. Selgus, et see väga ebaeetiline inimene oli oma ülemustega kokku leppinud, et talle vähendatakse ametlikku palka ja ülejäänud summa antakse sularahas ümbrikus. Arvestades, et elatis määratakse just ametliku osa pealt, siis sellest tuleneski väga väike summa. 

Kui ma sellest teada sain, helistasin talle kohe.

– Kuidas sa võid nii teha? Otsustasid omaenda tütre pealt kokku hoida? – alustasin kohe.

– Ja mida sa siis ootasid? Kõik on seaduse piires. Sina ise otsustasid lahku minna, nüüd naudid vilju, – vastas ta.

– Aga laps? Meie läksime lahku, täiskasvanud inimesed. Kuid tema eest pead sa isana hoolitsema, – püüdsin teda süüdistada.

– Ära mängi mulle siin kaastunnet välja. Millised elatised kohus määras, selliseid maksan. Ja korteri osas on ka ees veel arutelu. Nii nagu see osteti peamiselt minu raha eest, arvan ma, et see peaks ka mulle jääma, – ütles mu eksabikaasa mind šokeerides.

Olin kuuldu üle šokis. Kui meil abielus poleks tütart olnud, oleks mul vara pärast ükskõik olnud. Nagu öeldakse, ei vaja ma teist oma. Aga tütar eluasemest ilma jätta – kes sellele kõrgusele küündib?

Mu sõbranna oli õigus, kui vihjas, et eksabikaasa veel näitab oma tõelist palet. Meie lahutusprotsess pole veel läbi, kuid juba tunnen rõõmu, et elasin selle inimesega kõigest kolm aastat, mitte kogu elu.

Öelge, kuidas ma tütrele selgitan, et tema isa otsustas säästa mitte minu, vaid tema pealt?

Kas tasub talle kogu tõde isa kohta rääkida, et laps mõistaks ja teaks juba varakult, et isa poolt ei saa ta kunagi abi?