Ema läks pensionile ja leidis endale hobi ning algul pidasin seda rumaluseks… Kuni sain teada, kui palju talle selle eest makstakse

Eelmisel aastal läks mu ema pensionile. Ja justkui esimest korda elus hingas ta tõeliselt sisse.

Kogu oma elu töötas ta tehases. Päev päeva järel, vahetus vahetuse järel — nagu kellavärk. Ilma kaebusteta, ilma suurema kärata. Lihtsalt elas, töötas, kasvatas meid. Ja kui tuli tema “puhkus”, ütles ta äkki mulle:
— Kõik. Ma ei taha enam kellegi reeglite järgi elada. Tahan loovust. Enda jaoks. Hingele.

Ausalt öeldes olin ma üllatunud. Ema? Loovus? Arvasin, et nagu enamik vanaemasid, hakkab ta lilli istutama, hoidiseid tegema ja veetma päevi lastelastega. Kuid ema otsustas teisiti.

Ta valis… tikkimise. Ja mitte lihtsalt meelelahutusena. Ta läks innukalt käsitööpoodi ja ostis seal nii palju asju, et mul hakkas tema pensioni pärast hirm. Helmeste, niitide, nõelte, kangaste, skeemide, mingite raamipuidust alusraamide, organiseerijate jms täis kott…

— Sa ei kuluta toidule nii palju, — naljatasin.

— Aga mina olen kogu oma elu toidule kulutanud. Tahan vähemalt korra — enda jaoks, — vastas ta rahulikult.

Algul suhtusin tema hobisse üleolevalt. Toetasin viisakalt, kuid sisimas mõtlesin: “Mängib ja tüdineb. Niikuinii tuleb tagasi lastelaste juurde.” Ja kui ema hakkas rääkima maalide müügist, pöörasin vaid silmi. Internetis on tuhandeid selliseid “meistreid”, kes seda vajavad?

Aeg läks, ema ei loobunud. Vastupidi — mida kaugemale, seda rohkem sukeldus ta sellesse. Paar korda palusin teda lastega istuda, kuid ta keeldus.

— Ma olen hõivatud, mul on töö, — ütles ta.

— Mis töö? Sa oled pensionil! — ärritusin.

— Pean maali lõpetama. Mul on tähtaeg.

Mind ajas närvi. Lastelapselapselapsed on tähtsamad kui tema pärlitega mängud! Ei suutnud end tagasi hoida, ütlesin kõik välja: et tegeleb mõttetute asjadega, raiskab pensioni niisama ära, et tema hobi on tühi ja parem oleks, kui ta tegeleks millegi kasulikuga.

Ema ei karjunud. Ta lihtsalt vaatas mind kaua ja vaikselt.
— Kogu mu elu oli kellegi jaoks. Töö, lapsed, lapselapsed. Ja nüüd tahan ma vähemalt midagi — enda jaoks. Mul on sellest nii puudu olnud…

Me eemaldusime. Mitu kuud peaaegu ei suhelnud. Jutud — ainult asjades. Mulle tundus, et ta solvus. Ja siis hakkasin märkama kummalisi asju: tütar rääkis, kuidas vanaema tellib talle pitsat, sushit, igasuguseid maiustusi, viib ta kohvikusse.
— Aga mille eest? — mõtlesin. — Pensioni eest?

Ühel päeval võtsin julguse kokku, läksin kohale ja ütlesin rangelt:
— Kas sa võiksid juba lõpetada tikkimise?
Ema vaatas rahulikult:

— Mis siis valesti?

— Kõik. Sa elad ainult selle nimel. Raha kulub, aeg kulub…

— Mul on rahaga kõik korras, — vastas ta. — Tegin teenistust oma maalidega.

— Tõsiselt?.. — ma ei uskunud.

Aga rääkisin siis tütrega. Ta ütles mulle summa, mille ema teenis kuus. Ja ma jäin vait. Sest see summa oli kaks korda suurem kui minu palk.

Ema maalid ostetakse, tellitakse, antakse käest kätte. Ja ma arvasin kogu selle aja, et ta raiskab oma aega tühja.

Teate, mul hakkas häbi. Sügavalt, pisarateni. Sest ei uskunud. Sest mõõtsin tema elu oma arusaamade järgi. Sest ei suutnud lihtsalt rõõmustada inimese pärast, kes esimest korda elus teeb seda, mida ta armastab.

Nüüd ma mitte ainult et ei ole oma ema üle uhke. Ma õpin temalt.
Õpin uskuma endasse.

Õpin mitte kartma alustada nullist.

Õpin valima iseennast — isegi kui kõik teised seda ei mõista.