Mu poeg viis mind vanadekodusse… teadmata, et see kuulus mulle. Siis otsustasin talle õppetunni anda.

Minu nimi on Ants Saar. Olen seitsmekümne kaheksa aastane.
Aastaid elasin täisväärtuslikku elu: mul oli imeline naine, õpetajatöö, mida armastasin, maja, mille ehitasime koos oma kätega, ja kolm last, kes täitsid kodu rõõmuga.

Kümme aastat tagasi lahkus mu abikaasa Helena. Tühjus, mille ta jättis, oli nii sügav, et neelas kõik endasse.
Kodu jäi vaikseks. Ja samm-sammult kadusid ka lapsed mu ümbert. Telefonikõned muutusid harvaks, külaskäigud veel harvemaks.

Kõige kaugemaks jäi mu noorim poeg — Markus.
Ta oli lapsest saati sihikindel ja ambitsioonikas. Kui ta läks Tartusse õigusteadust õppima, müüsin oma kellakollektsiooni ja osa raamatutest, et teda toetada.

Tal läks hästi: temast sai advokaat, ta abiellus ja tal sündis poeg. Aga meie suhe muutus aina pinnapealsemaks.
Ta oli pidevalt hõivatud, kogu aeg kiirustamas. Vahel ei võtnud ta isegi mu kõnesid vastu.

Ühel päeval, pärast kuid kestnud vaikust, ilmus ta äkki koju.

— „Isa, sa ei saa enam üksi elada. Ma leidsin sulle väga hea hooldekodu siinsamas Tartu lähedal…“
Ta ei vaadanud mulle otsagi.

— „Seal hoolitsetakse su eest. Sul on seltskond, arstid… rahu.“

Ma ei vaielnud. See tegi haiget, aga mul polnud enam jõudu võidelda. Noogutasin lihtsalt.

Järgmisel päeval viis ta mind sinna hooldekodusse. Kaasaegne hoone, avarad ruumid, aiaga ümbritsetud, hubased toad.
Markus kirjutas paberitele alla, patsutas mind õlale… ja läks. Nagu oleks koorma maha pannud.

Istusin pingile sirelipuu alla ja vaatasin, kuidas õielehed langesid.

Äkitselt meenus kõik: see paik oli ehitatud minu ja Helena ühise unistusena. Aastate töö ja säästud. Meie väärika vanaduspõlve kodu.
Kõik oli minu nimele kirjutatud. Helena oli nõudnud seda:

— „Pane see enda nimele… juhuks kui lapsed meid ühel päeval unustavad.“

Tõusin ja suundusin administratsioonihoonesse.

Noor prillidega töötaja tervitas mind soojalt:

— „Härra Saar? Mida te siin teete? See maja kuulub ju teile!“

Ma noogutasin. Hääl värises. Ta mõistis hetkega.

— „Kas soovite, et keelaksime teie pojal sisenemise?“

Ma muigasin mõrult.

— „Ei… Aga ma teen teise otsuse.“

Sellel õhtul kutsusin kogu personali kokku. Rääkisin neile tõe ja teatasin, et hakkan edaspidi kõike isiklikult jälgima. Mitte kui elanik, vaid kui omanik ja aupresident.

Esimest korda üle pika aja tundsin, et mul on jälle eesmärk.

Aja jooksul korraldasin tegevusi: filmiõhtuid, raamatuarutelusid, pühapäeviti maleturniire.
Ühel päeval tuli külla mu lapselaps Karl — ilma isata.

— „Vanaisa, ma igatsen sind. Isa ütleb, et sa ei taha meid enam näha.“

Ma embasin teda kõigest jõust.
Ma ei otsinud kättemaksu. Ma tahtsin elada, edasi liikuda, olla eeskujuks.

Markus tuli mõne aja pärast tagasi. Aga seekord teda ei lastud sisse.
Direktor selgitas, et tema ligipääs on piiratud.
Ta helistas, kirjutas, palus. Aga mina vaikisin.

Kuni ühel päeval saatsin talle kirja:

Kallis poeg, Ma ei ole sinu peale vihane.

Sa tegid seda, mida arvasid olevat parim, uskudes, et hoolitsed mu eest.
Aga sa eksisid — see ei olnud hool, see oli kaugus.

Nüüd olen leidnud uue mõtte. Ma ei ole enam vanainimene, keda tuleb kaitsta.
Ma olen mees oma loo, energia ja häälega.

Kui sa suudad seda näha, siis võib-olla me räägime taas.
Seni jääb uks suletuks.

Kuus kuud on möödas.

Nüüd pean iganädalasi kohtumisõhtuid, korraldan tegevusi ja paljud kutsuvad mind “kodu hingeks”.
Karl käib mind sageli vaatamas. Markus üha harvemini.

Ma ei oota enam vabandusi. Ma lihtsalt hingan. Jalutan. Naeratan.
Tead, kallis lugeja? Esimest korda paljude aastate jooksul tunnen end kergena.
Nagu oleks raske vari mu õlgadelt langenud.

On möödas aasta sellest päevast, kui mu poeg tõi mind siia… teadmata, et see koht kuulus mulle.
Ja see aasta muutis mind.

Ma ei ole enam lihtsalt isa.
Ma ei ole mees, kes ootab kõnet.
Ma olen Ants Saar — juhataja, peremees ja ennekõike mees, kes on leidnud oma koha maailmas tagasi.