Mees lahkus teise juurde, kui olin kaheksandal kuul rase. Aasta pärast palus ta mind tagasi tulla
Ootasime tüdrukut.
Meil oli juba nimi valmis, ultrahelipilt külmkapi peal ja pisikesed sokid sahtlis korralikult kokku volditud. Kõik kulges nagu raamatus: kodu, armastus, ime ootus. Kuni ühel päeval istus ta minu vastas köögis ja ütles:
— Ma armusin. Teise naisesse.
Ma panin aeglaselt lusika tassi. Ma ei karjunud. Ei küsinud, kes ta on. Lihtsalt küsisin täpsustavalt:
— Sa lähed ära?
Ta noogutas. Piinlikult. Nagu ta vabandaks määrdunud särgi, mitte reetmise pärast.
Kolme päeva pärast pakkis ta oma asjad. Nädal hiljem polnud teda enam sünnituskontrollis ega ka kontaktide nimekirjas, kellele teatada, kui hakkavad pihta sünnitusvalud.
Ma sünnitasin üksinda.
See oli raske. Füüsiliselt, moraalselt, hingeliselt. Kuid hetkest, kui ma esimest korda Liiat enda vastu surusin, muutus kõik ümber minu. Ma ei olnud enam üksi. Mul oli eesmärk. Oli inimene, kes vajas mind iga sekund. Ja ma lubasin endale: ta ei näe minu pisaraid. Ainult jõudu.
Aasta möödus. Üksildastest öödest. Väikestest võitudest. Esimestest sammudest. Pühadest ilma postkaartideta. Ma pidasin vastu.
Siis kirjutas ta mulle.
Esmalt lühidalt:
«Kas võime kohtuda? Ma pean rääkima.»
Ma nõustusin. Mitte tema pärast. Enda pärast. Et vaadata talle silma – uuest seisundist, kartmata, lootmata.
Ta istus minu vastas samas kohas, kus kord kõik lõhki läks.
— Ma eksisin, — ütles ta. — Ma arvasin, et leidsin midagi uut, kuid kaotasin kõik tegeliku. Ta lahkus. Ma… polnud valmis sinu jõuks. Ma tahtsin kergust. Kuid mõistsin, et keegi ei armastanud mind kunagi nii nagu sina. Tule tagasi.
Ma vaatasin talle otsa ja tundsin äkki imelist rahu.
— Ma ei läinud ära. See olid sina, kes lahkus. Ja nüüd ma ei saa tagasi tulla. Sest ma olen seal, kus pean olema. Meie tütrega. Elus, kus pole kohta neile, kes lahkuvad kõige olulisemal hetkel.
Ta vaatas alla. Ja mina tõusin, kohendasin jakki ja läksin koju – sinna, kus mind tõeliselt oodati.
Kas teie suudaksite andestada ja võtta tagasi inimese, kes jättis teid kõige haavatavamal hetkel? Või on olemas piirid, mille järel armastus muutub võimatuks?
