Minu minia otsustas, et mul pole kohta perepidustel. Ja poeg toetas teda
Kui sinu laps kasvab suureks, õpid sa lahti laskma. Esmalt käest, siis arvamusest ja lõpuks kohast kõrval. Ma võtsin seda rahuga. Poeg kasvas üles, armus, lõi pere. Püüdsin mitte sekkuda, mitte anda nõu küsimata, mitte võrrelda. Lihtsalt olla lähedal – vaikselt, armastusega.
Ja kõik sujus… kuni ühe jõuluni.
Nädal enne püha helistasin, nagu tavaliselt:
— Mida tuua? Ma võin küpsetada seda sama õunakooki.
Poeg vaikis paar sekundit – lühidalt, kuid piisavalt, et ma muutuksin ettevaatlikuks.
— Ema…Elena arvab, et sel aastal oleks parem, kui me tähistame kõike kitsas ringis. Ainult meie lastega. Ilma külalisteta.
— Kas ma olen külaline?
— Noh… sa saad aru…
Ma panin toru käest, teadmata, kuidas sellega toime tulla.
Kõik need kakskümmend üheksa aastat enne seda olin ma olnud osa iga jõulust: alguses emana, siis vanaemana. Ma kudusin sokke, kaunistasin küpsiseid lastelastega, tõin küünlaid ja jutustasin alati seda sama jõululugu, mida poeg lapsepõlves armastas.
Ja nüüd — “ainult meie”.
Ma ei vaielnud vastu. Ma ei saatnud sõnumit. Ma ei helistanud tagasi. Ma lihtsalt ostsin endale piletid väiksesse rannikulinna, üürisin toa vanas hotellis ja sõitsin ära.
Ma istusin rõdul, kaetud tekiga, vaatasin merele ja jõin kuuma šokolaadi. Minu toanaaber – ligi kaheksakümnendates lesk – kutsus mind enda juurde. Mängisime doominot, kuulasime plaate ja naersime nagu tüdrukud. Tema laual oli küünal kirjaga: “Kodu – see on need, kes sind tingimusteta rõõmustavad”.
Jõuluhommikul sain pojalt sõnumi:
“Lihtsalt tea — ma igatsen sind. Vabandust, kui tegin valesti. Ma ei tahtnud haiget teha. Lihtsalt eksisin.”
Ma vastasin lühidalt:
“Ma saan aru. Aga nüüd on ka mul vaja aega. Et end mitte varuna tunda.”
Sellest on möödunud kaks aastat. Me näeme teineteist, vahel. Ilma sunnitud naeratusteta, kuid ka ilma varasema läheduseta. Ma ei sõida enam nende juurde pidudele. Kuid tähistan neid omamoodi – inimestega, kelle jaoks ma ei ole “ebamugav element”, vaid teretulnud külaline.
Vahel tähendab armastamine mitte klammerduda. Vaid lasta lahti. Isegi kui süda soovitab teisiti.
Kas teie suudaksite andestada, kui lähedased teid ühel päeval ühise laua tagant kustutasid? Või kaob usaldus igaveseks, nagu purunenud tass?