Nad saatsid mind vanadekodusse. Ja aasta hiljem tahtsid nad mind tagasi tuua. Kuid oli liiga hilja

Ma ei olnud vihane. Tõesti mitte. Kui nad mind autosse panid, minu asjadega kotti pakkisid ja ütlesid:
— Ema, see on kõigi jaoks parem.

Mina noogutasin. Mul oli 78. Selg valutas tihti, mälu vedas mõnikord alt ja käed olid aeglased. Ma saavutasin siiski hakkama — mitte nagu varem, kuid hakkama. Kuid nende silmis olin ma muutunud liiga “keeruliseks”. Mini ei pidanud vastu minu küsimustele. Poeg närvitses, kui ma unustasin veekeetja välja lülitada. Nad ei karjunud. Nad lihtsalt otsustasid.

Kodu oli puhas, ilusa aiaga ja sõbralike õdedega. Minu tuba — väike, vaatega parklale. Esimesel ööl ma ei maganud. Mitte hirmust, vaid kõrvulukustavast vaikusest, mis kõlas mu kõrvades.

Lapselapsed ei käinud külas. Poeg helistas kord kuus. Ütles, et on väga hõivatud, et nad kindlasti tulevad järgmisel kuul. Ma uskusin. Alguses.

Kuid seejärel hakkasin elama. Aeglaselt, uuel viisil. Leidsin toanaabri — Freda, kellega me õhtuti teed jõime ja enda hädade üle naersime. Ma hakkasin jälle lugema. Alustasin kirjutamist — luuletusi, märkmeid, mälestusi. Vanadekodus toimusid maalimistunnid ja ma haarasin esimest korda kuuekümne aasta jooksul taas pintslit. Selgus, et ma suudan endiselt ilu tunda.

Aasta möödus.

Ühel pühapäeval saabus perekond. Poeg, mini ja lapselapsed. Lilledega. Naeratustega. Fraasiga:
— Me mõtlesime, äkki elaksid sa meiega? Me mõtlesime kõik uuesti läbi. Sa oled meile vajalik…

Ma vaatasin neile otsa ja tundsin esmakordselt, kui kaugele me üksteisest oleme jõudnud. Mitte kilomeetrite — vaid sisemiste vahemaade poolest.

— Aitäh, — ütlesin ma. — Kuid ma olen juba kodus.

Nad vaikisid. Ja ma naeratasin. Mitte kangekaelsuse pärast, mitte karistuseks. Lihtsalt sellepärast, et ma ei tahtnud enam olla “ebamugav”. Siin olin ma ise — mitte kohustus, mitte vari.

Mõne nädala pärast lõpetasin selle akvarelli, mida ma Fredale maalisin: suur aed, põllulilled ja naine akna juures toolil. Rahulik, tõeline. Nagu ma tahtsin ennast näha.

Freda riputas selle oma voodi kohale.

— See oled sina, tead? — ütles ta. — Sa oled soe. Isegi kui inimesed seda kohe ei mõista.

Ja siis… kõik muutus vaiksemaks. Toas koristati ära pintslid, raamatud, jäi ainult maal.

Poeg tuli jälle, kuid natuke hiljem. Ta seisis pikalt seina ääres, midagi ütlemata.

Kas te usute, et on võimalik tunda end kodus seal, kus sind alguses ei oodatud?