Vanemad jätasid päranduseks kodu vennale. Mina ei saanud midagi

Kui isa meie hulgast lahkus, olime vennaga tema kõrval. Vend hoidis tal käest kinni, mina seisin veidi eemal, püüdes rahulikult hingata. Vahel tundub, et oled kõigeks valmis, aga ei — keegi ei ole sellisteks hetkedeks valmis. Neid ei saa õigesti läbi elada. Neid saab ainult üle elada.

Istusime nädal aega hiljem notari kabinetti. Akna taga paistis päike, inimesed kõndisid mööda, aga minu sees oli justkui kõik peatunud. Hoidsin dokumentide kausta, mille olin varakult kokku pannud. Vanemate kodu — hubane maja äärelinnas, kus me üles kasvasime — tundus millegina, mis jääb meiega igavesti. Mitte esemena, vaid mälestusena. Nagu juured.

Kui notar hakkas testamenti ette lugema, kuulasin ma tähelepanelikult. Mida rohkem ta luges, seda tugevamini pigistasin sõrmi. Maja — läheb täielikult vennale. Tingimusteta. Ilma selgitusteta. Minu nime ei olnud dokumendis üldse.

Vaatasin vennale otsa. Ta ei tõstnud pilku.

Pärast kohtumist ütles ta:

— Nad otsustasid nii kaua aega tagasi. Neile tundus, et sa oled hästi hakkama saanud. Sul on korter, töö, sa oled alati ise hakkama saanud…

Mina noogutasin. Mitte sellepärast, et nõustusin, vaid sellepärast, et ei teadnud, mida öelda. Sees oli vaikne, nagu muuseumis pärast sulgemist. Ma ei tahtnud tülisid, ei tahtnud midagi kohtu kaudu jagada. Ma tahtsin lihtsalt aru saada.

Mul ei olnud haiget saada majast. Mul oli haiget saada tundest, et mind ei arvestatud. Ei märgatud. Nagu minu aastad hoolimist, telefonikõnesid, nädalavahetuse külastusi, vastuseta jäänud kirju — ei tähendanud midagi.

Nädal hiljem läksin sinna. Maja oli tühi, vaikne. Astusin tagaaeda, kus kunagi istutasime isaga ürte, ja äkki meenus, kuidas ta naeris, kui ma esimest korda lavendlipõõsast liiga lühikeseks lõikasin. Istusin pingile ja mõistsin: see maja — ei ole selle seinad, vaid minu mälestused. Ja need jäävad alati minuga.

Ma kirjutasin vennale kirja. Mitte etteheiteks. Lihtsalt kõik, mis oli kogunenud. Et mulle ei olnud vaja poolt ega ruutmeetreid. Mul oli vaja teada, et olin oluline. Et ma ei jäänud kõrvale. Et vanemad armastasid mind mitte vähem — lihtsalt teisiti.

Ta helistas kahe päeva pärast.

— Ma lugesin. Vabandust. Ma ei teadnud, et sa kõike seda endas kannad. Kui soovid, tule külla. Me saame selle teistmoodi lahendada. Ausalt.

Ma naeratasin. Mitte sellepärast, et tahtsin midagi muuta. Vaid sellepärast, et esimest korda pikka aega oli meil vennaga jälle midagi tõelist — mitte maja, mitte dokumendid, vaid aus vestlus.

Sellest ajast saadik mõistsin ma peamist: kodu — see ei ole pärandus. See on suhted. See on tunnustamine. Need on hetked, mida ei saa ära võtta ega teisele edasi anda. Ja kui midagi on tõeliselt oluline — siis sellest tuleb rääkida. Enne, kui on liiga hilja.

Kas olete kunagi tundnud end oma perekonnas märkamatuks? Mida te tegite selle tundega? Kas otsustasite rääkida?