Ämm viskas minu 5-aastase poja kõik mänguasjad ära «kasvatuslikel eesmärkidel». Ma vihastasin ja andsin talle õppetunni

Kui sa saad emaks, muutub seesmiselt midagi. Hakkad tundma ohtu seal, kus varem lihtsalt kehitasid õlgu. Sa muutud kaitsjaks, soomuseks, kilbiks. Ja kui keegi sinu last haavab — isegi kogemata, isegi parimate kavatsustega — tunned seda nagu lööki südamesse.

Mina ei olnud kunagi ämmaga tülitsenud. Mariaga olid meil pingelised, kuid viisakad suhted. Ta on vanakooli naine, range, korralik, kõik peab olema «reeglite järgi». Mina olen leebem, vabam, mõnikord kaootiline, kuid väga hooliv ema. Minu poeg, Oliver, on tundlik poiss, ere kujutlusvõimega ja kümnete lemmikmänguasjadega, igaüks neist osa tema maailmast.

Ühel korral, kui me abikaasaga nädalavahetuseks ära sõitsime — harv juhus, kui saime jätta lapse vanaemaga. Maria nõustus, kuid ohkas:
— Loodan, et sa ei hellita teda lõplikult ära.

Ma arvasin, et ta lihtsalt muretseb.

Kui me tagasi tulime, tundsin kohe, et midagi on valesti. Oliver istus toanurgas, vaikides. Ümberringi mitte ühtegi mänguasja. Ei autokest, ei kaisukaru, ei konstruktorit, mida ta terve nädala ehitas. Ainult tühi riiul ja üksik padi.

Ma laskusin tema kõrvale:

— Oli, kus on sinu mänguasjad?

Ta sosistas:

— Vanaema ütles, et ma olen isekas. Et ma pean õppima elama ilma kõige selleta. Ja… viskas need minema.

Ma jäin tardunult seisma.

Siis aeglaselt, väga aeglaselt, tõusin ja läksin kööki.

— Maria, ütle mulle, et see on arusaamatus. Et sa pole ära visanud KÕIKE, millega mu laps elas.

— Mänguasjad teevad ta nõrgaks. Ta peab mõistma, et elus ei anta kõike lihtsalt niisama. Ma üritasin teda õpetada mõistusele. See oli kasvatuslik samm.

Ma vaatasin teda, uskumata oma kõrvu. Mitte vihaselt — algul oli lihtsalt tuimus. Aga siis tõusis laine.

— Sul polnud õigust. See pole sinu laps. See pole sinu meetod. Sa pole pedagoog. Sa pole psühholoog. Sa pole see, kes otsustab, mida mu poeg peaks armastama ja kaotama. Sa oled vanaema. Või olid.

See vihastas teda:

— Sa liialdad. Need on ainult mänguasjad!

— Tema jaoks — see oli terve maailm. Ja sa viskasid selle minema.

Ma ei karjunud. Ma ei paugutanud ust. Ma lihtsalt võtsin kastid. Järgmisel päeval ostsin Oliverile uued mänguasjad. Mitte kaastundest — põhimõtteliselt. Me valisime need koos välja. Ma selgitasin talle, et täiskasvanud eksivad vahel. Isegi need, kes on vanemad ja valjemad.

Ja siis saatsin ma Mariale kirja.

«Sa pole valmis olema lähedal, kui sa ei suuda austada lapse isiklikku ruumi. Meie kodu on koht, kus kasvatatakse hoolivusega, mitte ei lõhuta “heaks otstarbeks”. Seni, kuni sa ei mõista vahet, piiratakse suhtlust. Loodan, et leiad endas jõudu oma meetodeid ümber hinnata — kui sulle tõesti on kallis pere».

Ta ei vastanud. Nädala. Siis veel kaks. Kuu aja pärast saatis ta kasti — sees oli pehme karu, täpselt selline, nagu see, mille ta oli ära visanud.

Oliver avas selle, vaatas mulle otsa:

— Kas see on uus sõber?

— Võib-olla. Aga seekord otsustad sina — jätta ta või mitte.

Ta surus mänguasja enda vastu ja noogutas.

Kas teie arvate, et täiskasvanud võivad “kasvatada” teiste lapsi omaenda reeglite järgi? Või peaks vanemlusel olema selged piirid — isegi perekonna sees?