Mind visati kodust välja, sest ma ei suutnud lapsi saada. Aga elu pani kõik paika

„Kristi, meie vahel on kõik läbi,“ ütles Rasmus külmalt. „Ma tahan päris perekonda. Lapsi. Aga sina ei saa neid mulle anda. Ma andsin juba lahutuse sisse. Sul on kolm päeva, et asjad kokku pakkida. Kui oled lahkunud – helista. Ma jään seni ema juurde, pärast kolin korterisse, mida valmistan oma lapse ja tema ema jaoks. Jah, ära imesta – mu uus naine on rase. Kolm päeva, Kristi!“

Kristi seisis keset elutuba, justkui aeg oleks peatunud. Viis aastat katseid emaks saada. Kolm raseduse katkemist. Ja nüüd need sõnad. Mitte ühtegi pehmendavat tooni. Kõik oli öeldud lihtsalt ja külmalt, nagu oleks ta tülikas pagas, millest lõpuks vabanetakse.

Kui Rasmuse järel uks sulgus, vajus Kristi diivanile. Korteris valitses vaikus. Ainult tühjus. Mis nüüd? Enne abiellumist elas ta tädi juures Pärnus, aga tädi oli surnud ja korter müüdud. Jäi üks võimalus – vanaema tühjaks jäänud maja Metsakülas. Väike, aga tema oma.

Järgmisel hommikul ilmus kutsumata külaline – Ene, Rasmuse ema. See sama, kes oli teda alati vaadanud kui läbikukkunud valikut.

„Tulin vaatama, et sa midagi võõrast kaasa ei võtaks,“ teatas ta kohe ukse pealt.

„Ärge muretsege, teie hõbelusikas mind ei huvita,“ vastas Kristi rahulikult.

„Suuga oled osavamaks läinud. Ma ütlesin Rasmusele juba pärast teist katkemist: temast ei saa ema.“

„Aga teil tuleb varsti lapselaps. Mida rohkemat veel vaja on?“

„Peaasi, et mitte sinult.“

„Just.“

Ene tuhnis mööda korterit nagu mingi inspektor, kommenteeris kõike. Kristi vaikis ja pakkis. Siis meenus talle midagi tähtsat – portselankass rõdul, kuhu ta ema väikesed kõrvarõngad ja sõrmuse oli pannud. Raha need ei maksnud, aga tähendasid palju.

Kristi läks rõdule.

„Mida sa seal veel sorid?! Kiirusta, juba hakkab hämarduma!“ karjus Ene.

Figurike oli alles. Kristi võttis selle, pani võtmed lauale.

„Kõik. Head aega. Ja loodetavasti igaveseks.“

Ta käis töö juurest läbi, et puhkus vormistada. Oli haiguslehel, aga palus kolm nädalat rahu.

„Tegelikult jääb kõik seisma, kui sind pole,“ ütles ülemus. „Aga ma saan aru. Peaasi, et oled kättesaadav.“

„Aitäh. Püüan ennast koguda.“

„Kas ma saan elamispinnaga aidata?“

„Ei pea. Lähen vanaema majja Metsakülla.“

See maja oli seisnud tühjana pärast vanaema surma. Väike aed, vana vaher, põllulilled. Kristi polnud seal üle kahe aasta käinud. Viimati oli ta seal Rasmusega nädalavahetusel – grillisid liha, jõid vahuveini. Nüüd – vaikus, tolm, tühjus. Ainult laual – määrdunud nõud, veinipudelid, mahla pakid.

Ta pesi nõusid, kui keegi koputas aknale.

„Kas kõik on korras?“ küsis mehehääl.

Uksel seisis võõras mees.

„Vabandust, kui ehmatasin. Olen naaber. Nägin, et saabusid. Korstnast tuli suitsu, aga sind polnud näha. Mõtlesin, et ehk juhtus midagi.“

„Kõik on korras, tänan.“

„Oled Rasmuse sugulane? Ta käis siin mõne nädala eest, koos raseda naisega.“

„Ma olen peaaegu tema endine naine. Ja see maja kuulub mulle.“

„Selge… Olen Mait. Üürin lähedal sõbra maja. Ka lahutatud. Kui vaja, aitan. Näiteks lukku vahetada.“

„Täpselt vaja. Homme plaanisin poodi minna.“

„Ära kuluta. Ma toon ja panen ise.“

Möödus kaks nädalat. Kristi ei tahtnudki tagasi linna minna. Töö ootas. Rasmus ei helistanud, ainult saatis kohtukuupäeva. Hea, et ei helistanud – teda näha oleks olnud liiga palju.

Laupäeval kutsus Mait jalutama – jõe äärde. Tagasi tulles paistis päike, kui nad nägid musta sedaani maja ees. Kristi tundis kohe ära Rasmuse auto.

Ta üritas ust avada, tema uus naine seisid kõrval ja vaatasid ärevalt ringi. Kristi astus lähemale.

„Mida te teete minu maja ees?“

Rasmus pöördus:

„Sa vahetasid luku ära?“

„Tõesti? See on minu maja. Unustasid või?“

„Ta ütles, et see maja on meie oma!“ karjus naine.

„Kas ta pole veel öelnud, et tal pole isegi kehtivat juhiluba?“

Rasmus jäi vait. Kristi naeratas, võttis Maitu käest kinni.

„Palun sulge uks. Siin püüavad mingid võõrad sisse murda.“

Rasmus vaikis, pani naise autosse ja sõitis ära.

„Huvitav elu ootab teda,“ ütles Mait.

„Las elab. Aga mina elan nüüd – päriselt.“

Neli aastat hiljem.

Kristi oli poes, kui nägi Enet. Too vaatas teda kaua, enne kui küsis:

„Kristi? Sa oled nii muutunud… Kas sa oled… rase?“

„Jah,“ vastas Kristi rahulikult ja silitas kõhtu. „Veel kuu aega jäänud.“

„Rasmusel on kõik halvasti. Laps sündis nõrgana. See naine jättis nad maha. Ta on nüüd üksikisa.“

„Mul on kahju. Aga igaüks saab selle, mille valib.“

„Sa oled üksinda?“

„Ei. Mind oodatakse.“

Ene pöördus ja nägi Maitu, kes hoidis käest kinni umbes kolmeaastast tüdrukut.

„Emme!“ hüüdis laps ja jooksis Kristi poole.

Ene jäi seisma, käru käes.

Kristi aga kallistas oma last ja meest, keda ta polnud osanud oodata, ja mõtles:

Mõnikord, et saada emaks ja olla armastatud, tuleb läbi minna kõigest. Ja alles siis leiad selle, mis alati oli sinu jaoks mõeldud.