Kuidas olla õnnelik, kui pole kedagi, kellega seda jagada?

Ma olin abielus 37 aastat. Me Annega elasime pika elu. Rõõmustasime, tülitsesime, ehitasime, kasvatasime lapsi, matsime vanemaid, võtsime vastu lapselapsi. Kõik nagu kõigil — argipäevad, pühad, mured.
Me rääkisime harva õnnest, aga ma teadsin — see oli meil olemas. Lihtsalt sellepärast, et tema oli mu kõrval.

Kolm aastat tagasi lahkus Anna. Vaikselt, nagu väsinud inimene uinub. Ta oli haige lühikest aega. Ta ei kaevanud — ei tahtnud olla koormaks.
Tema viimased sõnad olid lihtsad: «Sa saad hakkama, sa oled tugev».
Aga mina ei saanud hakkama. Kuud sulasid üheks halliks massiks. Kodu muutus külmaks. Ma hakkasin kartma pühapäevi — need kõlasid eriti tühjalt.

Lapsed käisid külas, helistasid, toetasid. Kuid see polnud see. Nendega ei saanud rääkida nii, nagu temaga. Mitte kellegagi ei saanud. Ei millestki suurest, ei millestki tõelisest.

Aeg möödus. Valu lakkas olemast terav — muutus tuimaks, püsivaks. Hakkasin välja tulema. Tasapisi. Tulin tagasi lugemise juurde. Hakkasin jalutama. Õppisin tegema kohvi nii, nagu tema armastas — türgis, madalal kuumusel.
Sünnipäevaks kinkisin endale reisi — esimest korda üksi. Istusin kaldal, vaatasin vett ja tundsin äkki: rahulik. Mitte rõõmus. Mitte lõbus. Aga just — rahulik. Esimest korda pärast pikka aega.

Istusin seal kohvitass käes, tuul sasis kraed, päike puudutas nägu. Ja järsku mõtlesin: ma olen õnnelik. Omapäraselt. Täiskasvanulikult. Ilma vaimustuseta, aga tänulikult.
Ja siis tuli mõte, nagu välk selgest taevast:
«A kellele ma nüüd sellest räägin?»

Sa mõistad, varem oli igasugune hea tunne poolik, kuni sa ei jaganud seda temaga. Hommik, loojang, maitsev roog, naljakas juhtum — kõik muutus säravamaks, kui talle sellest rääkisin.
Ja nüüd ma lihtsalt istun. Ja pole kellelegi seda jagada.

Aga ma räägin siiski. Iseendaga. Vaikselt. Nagu tema ikka veel kuuleks:
«Tead, Anna… mul õnnestus. Tunnen end taas elusana.»

Mõnikord on kõige raskem — olla õnnelik, kui see inimene, kellega sa tahtsid seda õnne jagada, ei ole enam kõrval.

Kas olete kunagi tabanud end mõtlemast, et õnn tuli — aga pole enam kellelegi sellest rääkida?