Kuulake ema, aga elage oma elu…
Ühes mõttes on iga perekond nagu väike viisakas Inglismaa – oma traditsioonide ja kommete maailm. Tingimusel, et me ei unusta neid vaadata tänapäevases valguses.
Minu ema õpetas mind — soolata liha alles praadimise lõpus, pesta aknaid vähemalt kolm korda aastas ja mitte jätta oma meest parima sõbra seltsis. Ta õpetas mind sööma supi lõuna ajal ja, mis kõige olulisem, pidama lubadusi.
Ma ei ole alati olnud kõige alluvam tütar, kuid olen neid nõuandeid omaks võtnud. Ei saa neist loobuda — need teevad mind terviklikuks ja tugevdavad suhet emaga. Need on traditsioonid.
Minu ema sai traditsioone oma emalt: näiteks villasel käsitöö, mehe eest hoolitsemise ja oskus teistega manipuleerida haigust kasutada.
Sama tuleb teha ka minul — luua oma traditsioonid: kirjalik looming või usaldusväärne meistriteenus, mida mu vanemate suguvõsas ei õpetatud. Nad ei saaks õpetada mulle kõike, mida elus vaja läheb — sest mu elu ei peaks olema nende täpne koopia.
Perekonna traditsioonid võivad muuta meie elu heaks või halvemaks. Neid hinnata, säilitada või loobuda — selleks on vaja iseseisvat elu, kus saab selgelt aru, kas on vajalik iga päev kolme toidukorra kokkamine, ootamatute olukordadega nõustumine või armastada elu kahe koera ja kolme kassiga, isegi kui need tegelikult väsitavad.
See ongi introjektsioonide teadvustamine — üle hinnata reegleid ja traditsioone, mis elu ei teeninud. Meie kohus on luua uusi, kasulikumaid eluviise, mida edasi anda lastele ja luua oma tugev ja õnnelik perekond.
Nii et — kuulake ema, aga elage oma elu.
