Kui lapsed pööravad selja — see teeb haiget

Viimase kümne aasta jooksul ei taha mu täiskasvanud lapsed peaaegu üldse minuga suhelda ja ma olen neile justkui mineviku vari. Nad helistavad mulle harva sünnipäevadel — lühikeste ja vaoshoitud sõnumitega, justkui täites kohustust, mitte südamest. Ma ei suutnud pikka aega mõista, milles ma eksisin, millal sai meist võõrad.
⠀
Mäletan, kuidas meie maja kunagi oli täidetud nende naeruga, kuidas nad jooksid minu juurde oma esimeste kooliviitega, kuidas ma neid oma õlgadel kandsin ja kuulasin nende lapsepõlve unistusi. Nendel aastatel tundus mulle, et see side on purunematu, et isa ja laste armastus — on igavene. Kuid aastad möödusid kiiresti. Lapsed kasvasid suureks, igal ühel on oma elu, mured ja pered. Mina jäin vaikuse ette, mis eriti rõhub õhtuti.
⠀
Algul olin väga mures, otsisin kohtumisi, püüdsin olla vajalik, kirjutasin sõnumeid, helistasin. Vahel nad vastasid, vahel — mitte. Ma püüdsin kinni iga sõna, nagu kingituse, hoidsin neid haruldasi hetki kui kõige kallimat. Aga siis ma sain aru — ei saa hoida kõrval seda, kes tahab lahkuda.
⠀
Ühel hetkel ma peatusin, vaatasin ringi ja nägin ennast hoopis teistsugusena. Kodus ilmus taas päike: hakkasin märkama linde aknal, kuulama muusikat, mida ammu armastasin, lugema raamatuid, mille olin alati edasi lükanud. Leidsin uusi sõpru, käisin sagedamini pargis jalutamas, vestlesin võõrastega.
⠀
Hakkasin endale lubama rõõmustada pisiasjadest: tassi aromaatsest kohvist koidikul, värske leiva lõhnast, vestlusest möödujaga pingil. Hakkasin mõistma, et õnn — ei ole alati seal, kus sa seda varem ootasid. Ma lõpetasin enda süüdistamise mineviku pärast, lõpetasin kannatamise.
⠀
Ühel päeval sain aru: lapsed — ei ole sinu omand. Nad tulevad meie ellu, et kasvada ja minna oma teed. Me saame neile ainult anda osa endast, oma eeskuju, oma hoolivust, kuid me ei saa sundida neid tagasi tulema.
⠀
Ma igatsen neid endiselt. Ma ootan ikka, et kunagi tuleb kõne mitte ainult sünnipäeval, et saame koos laua taha istuda, südamest rääkida, nagu vanasti. Kuid nüüd oskan elada teisiti — mitte ootuses, vaid tänumeeles selle eest, mis on olnud.
⠀
Ma õppisin lahti laskma ja leidma rõõmu igas päevas. Õnnelik olemine — tähendab õppida armastama ennast, isegi kui sind ei armastata nii, nagu unistasid.
⠀
Ja kui ühel päeval nad tahavad tagasi tulla — ma ootan. Aga nüüd juba mitte kurbuse, vaid sooja naeratusega, täidetud elatud aastate valgusega.