– Anna andeks, sõber, ma ei suutnud. Vana mehel polnud raha raviks ja ta tuli koera magama panema, kuid viimasel hetkel juhtus midagi uskumatut…
Veterinaarkliinikus lõhnas steriilsuse ja millegi seletamatult kurva järele. Vana mees Albert istus plastiktooli peal, hoides oma vana koera Brunot tugevasti enda vastas.
Kunagi oli Bruno olnud rõõmus ja osav koer, aga nüüd vaevas teda haigus ning iga samm tuli raskelt. Pensionist jätkus vaevu toidu jaoks, ravimid olid liiga kallid ja vanal mehel polnud muud võimalust kui teha viimane otsus — aidata sõber kannatustest vabaks.
Ooteruumis oli vaikne. Vana mees sosistas Brunole kõrva:
– Anna andeks, sõber, ma ei suutnud…
Kui teda kabinetti kutsuti, oli Albertil raske pisaraid tagasi hoida juba ukselävel. Ta silitas koera karva, tundis, kuidas looma keha väriseb.
Arst, noor naine heade silmadega, kuulas tema lugu hoolikalt. Ta vaatas Brunot, vaatas Alberti käsi ja ütles siis äkki:
– Teate, ma arvan, et me võiksime proovida teist ravi. Brunot saab aidata, tal on veel võimalus.
Albert oli segaduses:
– Aga mul ei ole raha…
Naine naeratas:
– Alati ei otsusta raha kõike. Ma aitan teid. Las see olla minu kingitus — sest elu ja sõprust ei mõõdeta rahas.
Albert ei uskunud oma kõrvu. Talle tundus, et lootus on juba surnud, et selles külmas maailmas pole enam imesid. Kuid järgmisel hommikul ärkas Bruno kodus tema kõrval ja laual olid ravimid, mille arst oli ise toonud.
Albert nuttis kaua, esimest korda paljude aastate jooksul — mitte abituse, vaid tänulikkuse pärast.
Ta sai aru, et isegi kõige lootusetumas pimeduses võib süttida headuse leek.
Mõnikord ongi ime lihtsalt inimene, kes ei kõndinud mööda.
Ja mõnikord see sõber, kellega sa juba hüvasti jätsid, vaatab sind veel kaua hommikuti rõõmsa pilguga.
Sõprus on midagi, mis on tugevam kui vaesus, aeg ja isegi valu.
