See väike tegelane ootas nii kaua oma peret, kuid nelja kuu möödudes viidi ta tagasi… Põhjus tekitab valu ja pettumust

ee väike koerake nimega Twinkle on kogenud oma vanuse ja kehakaalu kohta liiga palju — ainult 1,5 kilogrammi. Juunis leiti ta Miami tänavatelt üksikuna, kurnatuna, haigete hammastega, peaaegu kummitusena inimeste seas, kes teda ei märganud.

Vabatahtlikud võtsid tema oma hoole alla, ja Twinkle’i uus elu algas: ravi, hoolitsus, hellus. Tasapisi kogus ta kaalu, õppis taas inimesi usaldama ning muutus üleannetu ja rõõmsaks, hoolimata mineviku armidest.

Septembris näis, et Twinkle’il oli tõeline ime juhtunud — talle lubati kodu pere juures, kus poleks üksildust. Ta asus uude hubasesse koju, kus elasid veel täiskasvanud Chihuahua’d.

Kuid ainult neli kuud hiljem, jõuluootuse keskel, piisas neist inimestest ühest põhjusest, et Twinkle’ist loobuda: ta igatses tõelist lähedust. Igal õhtul nuttis ta, paludes, et teda voodisse lastaks, et tunda end tõeliselt armastatuna. Perenaine keeldus: neil oli range kord, ükski koer ei tohtinud voodit nendega jagada.

Kõik lõppes reetmisega: perekonda ei puudutanud tema palved ega hirmud. Twinkle visati lihtsalt varjupaiga aia taha, isegi hüvasti jätmata. Ta istus nurgas värisedes, mõistmata, miks need, keda ta nii palju usaldas, olid temaga nii julmad olnud. Tema pilk oli täis valu, igatsust ja vaikset küsimust: “Miks?”

Varjupaiga vabatahtlikud tegid tema heaks kõik, mis võimalik: ümbritsesid teda hoolitsusega, jagasid soojust, filmisid temast videoid ja rääkisid tema lugu maailmale. Tuhanded inimesed vastasid sellele üleskutsele — ja varsti leiti Twinkle’ile uus perekond, kus mitte keegi ei aja teda voodist välja, kus talle on alati koht teki all ja süles.

Täna on Twinkle lõpuks leidnud kodu, kus teda armastatakse sellisena, nagu ta on. Nüüd on tal võimalus veeta oma vanaduspäevad, teades, mis on tõeline pere.

Miks ei saa inimesed sageli aru lihtsatest asjadest: koertele, nagu ka inimestele, on vaja mitte ainult toitu ja peavarju, vaid ka soojust, lähedust, vajalikkuse tunnet. Kui sa pole valmis koera tõeliselt oma südamesse laskma — ära võta teda vaid ilusa pildi pärast.

Kuidas te arvate, kas sellised teod peaksid jääma karistuseta? Kas saaksite andestada sellist julmust?