Vanemad kannatavad oma suvilas, kuid nad ignoreerivad uhkelt kõiki minu abistavaid pakkumisi!
Ausalt öeldes, mul on mõnikord tunne, et vanemad valisid sihilikult kõige probleemsema suvila piirkonnas, et oleks midagi arutada pere koosolekutel. Kaks aastat tagasi ostsid nad selle “unistuse” — vana, poolelioleva majakese, kus on rohkem ämblikuvõrke kui hubasust. Juba esimesel vaatlusel ütlesin otse: “See pole suvila, see on kapitaalremont värskes õhus!” Aga kes mind kuulas?
Vanematele meeldis vaade jõele, suur krunt — ja mis peamine, kahtlaselt madal hind. Kõik minu argumendid, ettepanekud vaadata teisi variante või vähemalt mitte kiirustada, jäeti tähelepanuta. Mul jäi üle vaid käega lüüa ja dokumente kontrollida, sest juriidilistes küsimustes olen ma peres kõige kompetentsem. Dokumendid olid korras, aga maja… noh, otsustasin, et see pole minu mure.
Alguses võitlesid ema ja isa tõesti kangelaslikult mugavuse nimel: isa kutsus ehitajaid, tehti põrandad, paigaldati aknad, lootuses, et kõik läheb korda. Kuid entusiasmi jagus vaid väheseks ajaks. Paari kuu pärast nägi maja taas välja nagu dekoratsioon katastrooffilmile: laest tilkub, nurkadest tõmbab tuul ja katus, tundub, püsib ainult palvete najal.
Käisin neil külas kingitustega ja iga kord olin hämmastunud: kuidas on võimalik omal soovil sellistes tingimustes kannatada?! Lõpuks pakkusin oma abi — ja ehitusmaterjalid ja tööjõud maksan kinni, ainult andke teada! Kuid vanemad, tõelised absurdi kangelased, keeldusid väärikalt. “Me saame ise hakkama,” ütlevad nad, kuid miski ei muutu!
Ja nii see jätkub. Iga kord helistavad, et rääkida oma “seiklustest”: kord on neil järjekordne üleujutus, kord tuul peaaegu viis katuse minema. Pakun jälle abi — ja saan taas keeldumise. Juba ei tea, kas naerda või nutta!
Ühel hetkel otsustasin: aitab küll. Kui nad ise ei taha endale elu kergendada, siis miks ma pean närve kulutama? Nüüd kuulan lihtsalt nende kaebusi ja vaikin.
Selline on meie perekondlik absurditeater: mina olen pahane, nemad kannatavad ja suvila seisab nagu mälestus tänastest põhimõtetest.
Kas võiksid vaatama kõrvalt samamoodi? Või võtaksid kõik enda kätte, hoolimata nende kangekaelsusest?
Jaga oma mõtteid — võib-olla on kellelgi olnud peres selline “suvila seriaal”?
