«Ma istun alati üksinda oleva kõrvale» — lihtne reegel, mis muutis tema elu

Oliver leiutas selle reegli juba koolis. Ta ei mäletanud, mis teda täpselt tõukas — võib-olla see lõuna, kui ta jäi üksi sööklas laua taha istuma, või võib-olla see tüdruk kurva pilguga kooliõuel pingil. Sel hetkel oli ta kümnene ja otsustas järsult: «Kui näen kedagi üksi — istun tema kõrvale». Lihtsalt niisama. Ilma sõnadeta. Ilma põhjuseta.

Sellest ajast peale jäi reegel temaga.

Ülikoolis istus ta tihti nende kõrvale, kes hoidsid kohvitassi ja vaatasid ühte punkti. Pargis — vanurite kõrvale, kes nagu lugesid ajalehte, kuid pigem uurisid möödujate nägusid. Bussis — kõrvale teismelistele, kelle pilgud olid maas ja kõrvaklapid peas, mis polnud muusika kuulamiseks, vaid maailma mitte kuulamiseks.

Oliver ei rääkinud palju. Ei tülitanud küsimustega. Lihtsalt oli. Mõnikord küsis: «Kuidas päev läks?» Mõnikord lihtsalt noogutas, et inimene mõistaks — teda märgati.

Ükskord kohvikus istus ta ühe vihmamantliga mehe kõrvale. Too vaatas üllatunult, kuid ei öelnud midagi. Kümne minuti pärast hakkasid nad rääkima. Kahekümne minuti pärast naersid juba. Ja nädala pärast ütles see mees, Heinrich:
— Sa muutsid tol päeval mu päeva. Ma ei plaaninud koju minna. Aga sina — lihtsalt istusid mu kõrvale. Nagu sa teadnuks.

Oliver ei teadnud. Ta lihtsalt järgis oma lapsepõlve reeglit.

Aastate jooksul sai reeglist osa temast endast. Ta ei päästnud alati kedagi. Kuid iga kord tundis: üksindus taandub, kui sa oled kõrval. Isegi minutiks. Isegi vaikides.

Ühel päeval rääkis ta sellest reeglist kolleegile — ja see üllatus:
— Ega sa ei karda, et sind peetakse imelikuks?

— Ei, — vastas ta. — Ma kardan, et keegi ootab vähemalt pilku. Ja ei saa isegi seda.

Mõnikord soovis ta, et keegi istuks ka tema kõrvale. Lihtsalt niisama. Ilma põhjuseta. Mõnikord see juhtus. Sellistel hetkedel vaikis ta ja tänas mõttes.

Ta ei saanud kangelaseks. Ei leiutanud midagi suurt. Lihtsalt oli see, kes istus kõrvale. Ja ühel päeval, pinkil pargis, kus ta istus ühe koeraga naise kõrvale, ütles naine äkki:
— Minu mees alati tegi nii. Istus üksikute kõrvale. See oli tema reegel. Ma mõtlesin, et selliseid pole enam olemas.

Oliver vaatas teda ja naeratas:
— Tähendab, maailm oskab siiski olulisi asju edasi anda.

Ja sel hetkel sai ta aru: isegi kõige lihtsam reegel võib muuta elusid. Mitte valjuhäälselt. Mitte kohe. Kuid kindlalt. Ühe südame korraga.