Kuidas üks naeratus muutis kellegi otsust alla anda
Bussipeatuses oli tuuline. Hall hommik, pidevad pilved, mööduvad inimesed langetatud peadega. Anna seisis, käed ümber õlgade, ja ootas. Mitte bussi – see oli juba läinud. Ta ootas midagi muud. Võib-olla viimast tilka. Või vastupidi, päästvat märki.
Ta peas keerles üks mõte: «Ma ei suuda enam». Mitte valjusti, mitte meeleheitel – lihtsalt väsimus, mis oli kuhugi sügavale settinud. Tundus, nagu oleks kõik tuhmunud. Keegi ei helistanud, keegi ei oodanud. Töö – tühi, kodu – vaikne. Sõbranna oli ära sõitnud, poeg täiskasvanud ja kaugel, abikaasa… noh, see lugu oli ammu lõppenud. Alles oli jäänud vaid tema. Ja vihm, mis pidi kohe algama.
Mööda kõndisid inimesed. Keegi kohviga, keegi kõrvaklappidega, keegi lapse käest kinni hoides. Ja äkki nende nägude seast – tüdruk. Umbes kümneaastane, seljakotiga, mis oli peaaegu suurem kui tema ise. Ta läks mööda, kuid äkki aeglustas sammu, vaatas Annale otsa ja… naeratas. Siiralt, tõeliselt. Ilma põhjuseta.
Anna tardus. See ei olnud viisakas naeratus. Ei olnud ka teenindav. Vaid see, mis tuli südamest. Lapselt, kes ei tea, et võõrastel inimestel võivad olla rasked päevad. Või vastupidi, teab – ja just seetõttu naeratab.
Selles sekundis värises Annas midagi. Nagu süda oleks hetkeks meenutanud, et oskab elus olla. Et isegi hallis päevas võib ilmuda värv. Et keegi nägi teda. Mitte mööda, vaid näkku. Ja ütles – sõnadeta: «Sa oled olemas. Sa oled tähtis».
Tüdruku naeratus kadus nurga taha, ja koos sellega kadus ka soov alla anda. Anna istus äkki pingile ja hakkas nutma. Vaikselt, kartmata. Ta lihtsalt pidi välja laskma selle, mis oli kogunenud. Ja siis – hingata välja. Tõusta. Ja minna edasi.
Sel päeval ostis ta endale piruka. Helistas sõbrannale. Pesu kardinaid. Võiks arvata, et tühiasi. Kuid just neist algas tagasitulek. Enda juurde. Elu juurde. Valguse juurde.
Ta ei näinud seda tüdrukut enam kunagi. Kuid iga kord, kui ta tänaval kellegi kortsus nägu kohtas, püüdis ta teha sama – kinkida naeratuse. Ilma põhjuseta. Lihtsalt sellepärast, et teadis: üks naeratus võib olla just see ankur. See, mis ei lase uppuda.
