Poeg, kes ütles esimest korda “aitäh” — mitte sellepärast, et peab, vaid südamest
Kodus oli harjumatult vaikne. Klara seisis akna juures kohvitassiga, mis oli juba jahtunud, ja vaatas, kuidas naabrite peenral liigutasid tuules lavendelipõõsad. Hommik oli tavaline, kuid alates sellest, kui Leon ära sõitis, olid päevad justkui teises dimensioonis — aeglasemad, hõredamad, justkui õhk oleks läbipaistvamaks muutunud ja helid tuhmimaks.
Harjumine, et poeg on ära sõitnud. Peaaegu. Ta helistab — lühidalt. Kirjutab — peamiselt asjalikult. Vahel saadab foto kontorist, kohvikust, kellegagi. Klara näeb kõike seda, naeratab, vastab. Kuid neis kõnedes on midagi puudu. Või ehk liiga palju — distantsi.
Ta oli alati hea, kuid reserveeritud. Poiss sirge pilguga ja harvade kallistustega. Viisakas, kuid mitte eriti soe sõnades. Ja tundub, et Klara oli ammu leppinud sellega, et “aitäh” ütleb ta harjumusest, nagu “tere” või “nägemist”. Automaatselt. Viisakalt. Möödaminnes.
Ja siis — see õhtu.
Ta tuli ootamatult, nädalavahetuseks. Ütles — lihtsalt niisama, igatses kodutoitu, koduse vaikuse ja köögis hõljuva kaneeli lõhna järele. Ja Klara ei esitanud üleliigseid küsimusi. Katas laua, küpsetas tema lemmikkooki, lisas diivanile ühe lisateki. Kõik nagu alati — vaikselt, kuid armastusega.
Kui ta hakkas lahkuma, seisis ukse juures, tõmbas mantli selga. Ja äkki peatus. Vaatas teda veidi teistmoodi. Sügavamalt.
— Ema, — ütles ta. — Aitäh sulle.
Ta tahtis nagu alati noogutada. Kuid poeg jätkas:
— Mitte koogi eest. Mitte asjade eest, mida sa mulle edasi annad. Vaid kõige eest. Selle eest, et sa olid alati olemas. Isegi siis, kui ma ei helistanud. Selle eest, et sa ei survestanud. Selle eest, et ma sain kasvada, ilma et oleksin pidanud tagasi vaatama, teades — et sa lihtsalt oled. See oli tähtis. Ja ma pole seda sulle kunagi öelnud. Aga oleks pidanud.
Ta seisis, hingetult. Kui palju aastaid oli ta oodanud just neid sõnu — mitte kui tänu, vaid kui tunnustust. Tema armastuse, tema pingutuse, tema märkamatu, vaikse emaduse eest.
— Aitäh, — kordas ta. — Tõeliselt.
Ja sel hetkel mõistis ta: ta on suureks kasvanud. Mitte sellepärast, et töötab või üürib korterit. Vaid sellepärast, et tema süda oli avanenud. Ja see, mida ta alati tundis, oli lõpuks sõnadesse vormitud.
Klara kallistas teda, aeglaselt. Vaikselt. Sest praegu ei olnud vaja rääkida.
Ta läks minema, jättes enda järel sügise lõhna ja soojuse jälje. Ja naine läks kööki, valas uuesti kohvi. Seekord juba kuuma. Ja jõi selle esimest korda pikka aega lõpuni — tundega, justkui kõik oleks õige. Kõik oli paika loksunud.
