Kiri emalt, kes õppis oma suureks kasvanud last lahti laskma
Minu kallis Lukas,
Ma kirjutan sulle seda kirja, kuigi tean — sa harva loed nüüd kirju. Kõik on kiire, kõik on telefonis. Aga mulle tundub mingil põhjusel oluline kirjutada — sõnadega, käsitsi, nagu vanasti. Sa oled juba täiskasvanud. See on uskumatu. Ja natuke valus. Ja väga ilus.
Sa ju alati tahtsid kiiresti suureks saada. Mäletad, kuidas kolmeaastaselt üritasid ise oma jope tõmblukku kinni tõmmata ja vihastasid, kui ma aitasin? Üheksa aastasena tahtsid korteri võtit ja neljateistkümnesena — kõike ise otsustada. Siis ma arvasin, et jõuan sulle veel palju õpetada. Aga sa lihtsalt kasvasid üles.
Sinu toas pole enam koolikotti, nüüd seal seisab korrektselt kohver. Riiulil ei ole mänguasju, vaid dokumendid ja märkmik plaanidega. Köögis sa ei küsi enam, mis õhtusöögiks on, vaid avad külmiku ja kiiresti valmistad midagi ise. Ma vaatan ja naeratan. Ma olen sinu üle uhke. Aga selles uhkuses elab ka vaikus.
Sa tihti ütled: «Ema, ma saan ise hakkama.» Ja ma lõpuks õppisin mitte vaidlema.
Vahel ärkan öösel üles ja kuulan — äkki sa tulid tagasi, nagu vanasti, avasid vaikselt ukse, panid oma jalanõud koridori. Aga vaikus. Sa oled teises linnas, teises elus. Oma elus.
Lahti laskmine — osutus kõige raskemaks õppetunniks. Mitte sellepärast, et sa hakkama ei saa. Vaid sellepärast, et ma olin liiga kaua sinu taustaks, sinu ankrus, sinu toeks. Nüüd — ainult sinu kaldaks. Selleks, kuhu on võimalik tagasi tulla. Või lihtsalt mäletada, et see on olemas.
Aga ma õpin olema teistsugune ema. Mitte see, kes on alati kõrval, vaid see, kes usub. Ei sekku. Ei helista ilma põhjuseta. Ma õpin olema uhke sinu otsuste üle, isegi kui need ei ole minu omad. Ma õpin kuulama, mitte nõu andma. Ja iga päev meenutan endale: sa ei läinud ära — sa kasvasid üles. Ja ma jäin mitte üksi, vaid lihtsalt vaiksemaks.
Lukas, tea — sa võid minna, lennata, eksida, proovida, võita. Ma alati rõõmustan, kuuldes su häält. Mitte sellepärast, et ilma selleta on halb. Vaid sellepärast, et sinuga on hea.
Ema, kes nüüd teab: armastada — tähendab mitte hoida kinni, vaid lasta minna. Ja oodata. Rahulikult. Armastusega. Alati.
Sinu,
Eliza
