Kui ema on väsinud, kuid tõuseb ikka öösel, sest keegi hüüdis “ema”

Maja oli vaikne. Köögis tiksub kell ühtlases rütmis, akna taga sahistab tuul, justkui oleks ka päevast väsinud. Anastassia lamab silmad suletud ja mõtleb ainult ühele: “Loodetavasti keegi ei hüüa”.

Ta oli väsinud – mitte lihtsalt füüsiliselt, vaid kogu kehaga, iga rakuga, isegi ripsmed tundusid rasked. Päeva jooksul jõudis ta kõike teha: keeta suppi, sorteerida pesu, rääkida tütrega telefonitsi, lohutada lapselast, mängida lapselapsega, küpsetada õunakooki.

Tundus, et nüüd võib lihtsalt magada.

Kuid äkki – hääl. Vaevukuuldav, läbi une:

— Ema…

Ta ei saanud kohe aru – see polnud lapselaps, mitte keegi lastest. See oli seestpoolt. Selles sõnas polnud vanust. Selles oli palve.

Kiireloomuline, nagu hingetõmme. Ta tõusis poolenisti, teades juba, et läheb niikuinii – mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et ei suuda teisiti. Ja isegi ei imestanud, et see hüüd tuli mitte väljast. See oli tema süda, mis vastas millelegi nähtamatule, harjumuspärasele, igavesele.

Ta tõusis, kobades pimeduses susside järele, ja läks sügavamale korterisse. Tuld ei pannud põlema – ta teadis, kus põrand kriuksub, kus tool seisab, kus pleed lebab. Kõik see oli osa temast, nagu ka sõna “ema”. Toas, diivanil, lebas Maria – noorem lapselaps. Kokku tõmbunud, hingeldades katkendlikult.

— Mis juhtus?

— Nägin und, — nina nuuskas tüdruk. — Ma hüüdsin sind.

Anastassia istus kõrvale, kallistas. Silitas juukseid. Vaikuses kostis ainult see sama ohkamine – sügav, nagu peale tormi. Tüdrukul, temal, maailmal – kõigil korraga. Sel hetkel sai taas selgeks: sõna “ema” ei tunne vanust.

Seda võivad öelda kolmeaastased, teismelised, täiskasvanud naised, kes on ise emad. Mõnikord seda välja ei öelda, kuid see kõlab seestpoolt, kui on eriti hirmus, eriti pime.

Anastassia istus, kuni Maria uinus. Siis veel natuke, lihtsalt kuulamaks, kuidas ta hingab. Tõusis, kattis pleediga ja läks tagasi oma tuppa.

Voodisse tagasi heites mõtles ta:

“Kui hüütakse “ema”, lähed sa. Isegi kui jõudu pole enam järel. Isegi kui magad. Isegi kui keegi ei hüüa – sa ikka kuuled. Sest ema – see pole roll. See on kutsumus. See on igavesti”.

Akna taga taas kohises tuul, kuid nüüd juba rahulikumalt. Justkui isegi tema teadis – kõik on korras, ema on lähedal.