Üksindus vanaduses: kui lapsed on suureks kasvanud, aga keegi ei mäletagi helistada
Kunagi ei saanud ta köögist välja tulla — kõik helises, kees, keegi kutsus, keegi küsis, keegi palus. Nüüd — ainult kell. Ja raadio. Ja veekeetja, mis keeb ühele inimesele.
Tema lapsed on laiali sõitnud. Nad on edukad, targad, hõivatud. Neil on koosolekud, lennud, ummikud. Ta ei süüdista neid. Ta on uhke. Aga süda ei mõista. See jätkuvalt ootab, et keegi äkki helistaks. Küsiks, kuidas tervis on. Lihtsalt ütleks: «Tere, ema».
Iga hommik teeb ta sama. Paneb tee tõmbama, avab akna, paitab kassi, kontrollib telefoni. Tühi. Vahel tuleb SMS pangast. Vahel — apteegi reklaam. Aga tema isiklik lugu — ei huvita enam kedagi. Lapselapsed isegi ei tea, et ta kunagi teatris mängis. Et oskas valssi tantsida. Et suutis ühe pilguga vaieldjad vaigistada. Nüüd on ta lihtsalt vanaema.
Vahel ta valib poja numbrit. Kuulab toonid. Ja paneb toru ära. «Ilmselt hõivatud». Seejärel läheb poodi. Müüja küsib: «Kas saan aidata?». Ja see on — ainus lause päevas, mis on suunatud isiklikult temale.
Õhtul istub ta akna juures. Vaatab tulesid teiste akendes. Keegi tuleb töölt koju. Keegi kallistab last. Ja tema lihtsalt vaatab. Nagu oleks ta oma elu vaataja, kust peategelased on vaikselt lahkunud.
Aga ta ootab ikka veel. Ja usub, et ühel päeval heliseb telefon. Ja hääl ütleb: «Emme, vabandust, pole ammu helistanud». Ja see oleks piisav. Et tunda end taas osana kellegi elust.
