Vanaisa, kes igapäev aitab võõral naisel üle tee minna — sest ta igatseb oma naist

Seitse nelikümmend viis hommikul. Nurgal ristmikul ilmub tema — mantlis, kepp käes, pehme pilguga. Veidi kühmus, aga sirge kõnnakuga, nagu kunagi armees õpetati. Ta ootab teda. Vastasmajast astub välja vanaproua, toetudes kepile. Nad ei tervita eriti. Lihtsalt noogutavad teineteisele. Ta läheb lähemale, võtab ta käevangu, ja koos nad ületavad tee.

Aeglaselt, samm-sammult. Autod peatuvad. Mõned vaatavad ärritunult, mõned naeratavad. Ta ei pane tähele. Ta on hõivatud asjaga — tähtsaga. Tema jaoks — isegi pühaga.

Ta ei tea tema nime. Tema ei tea tema oma. Ta on lihtsalt see, keda ta aitab. Tema — põhjus jälle tunda kätt enda kõrval. Kunagi, mitte nii ammu, hoidis ta samamoodi oma naise kätt. Naine kartis üle tee minna — aga tema oli alati kõrval. Isegi kui see polnud vajalik — ikka võttis ta käevangu.

Alates ajast, kui ta lahkus, on käed tühjad. Voodikoht — samuti. Potid seisavad puutumatult, veekeetja soojendab vett ainult ühele. Ta on harjunud. Aga mitte üksindusega — vaid vaikusega kõrval. Aga siin — kasvõi viis minutit — on käsi jälle tema omas.

Ta räägib temaga mõnikord:
— Ettevaatust, siin on auk…
Ta noogutab.
— Aitäh.
— Alati palun.

Siis saadab ta ta apteeki, võtab mütsi peast, hüvastib. Ja läheb tagasi. Keegi ei oota, ei hüüa. Aga päev on juba alanud õigesti.

Iga päev — sama lugu. Ja iga päev — eriline. Sest seni kuni on võimalik olla vajalik — on võimalik elada. Isegi mitte koos selle naisega, keda armastad. Ikka — olla kasulik, olla lähedal. Olgu või võõrale inimesele. Sest võõraid — ei ole olemas. Eriti, kui süda veel mäletab, mis tunne see on — hoida armastatud naise kätt.