Kuidas näeb välja lojaalsus: kui koer ootab ukse juures, kuigi sa pole juba ammu tagasi tulnud

Iga hommik tõuseb ta esimesena. Sirutab end, nagu ta on alati teinud, isegi siis, kui ta oli veel kutsikas, ja suundub ebakindlalt ukse poole. Saba väristab, kõrvad on kikkis. Ta ootab. Äkki — on see täna.

Juba mitu kuud pole keegi seda ust, kus ta sinu peegeldust nägi, avanud. Keegi ei tereta teda hommikul, ei naera, kui ta toob vana lappkera — selle, mida sa kutsusid «võimatu missiooniks». Kuid ta võtab seda iga päev. Sest äkki tuled sina. Ja ta on valmis.

Nii näebki välja lojaalsus.
Ei ole vali. Ei ole efektne. Ilma kõlavate sõnadeta.
Lihtsalt koer ukse juures. Lihtsalt ootamine.

Naabrid toovad vahel süüa. Keegi lisab vett kaussi. Keegi silitab teda, ütleb, et «tema ei tule tagasi». Kuid ta ei mõista neid sõnu. Mitte sellepärast, et koerad ei mõista keelt. Vaid seetõttu, et tema keel — see on tunne. Ja tunne ütleb talle: sa oled ikka veel osa tema elust. Lihtsalt viibid kuskil mujal.

Ta ei loe päevi. Talle ei ole tähtis, kui palju aega on möödunud. Tema saba hakkab liputama iga kord, kui kuuleb värava kriiksumist või samme. Ta tõuseb, liputab õrnalt, nina väriseb. Kuid see ei ole sina. Ja ta laskub taas ukse juurde, asetades pea käppadele.

Vahel sajab vihma. Vahel sajab lund. Kuid ta istub, kannatlikult. Vaatab tühjusesse, mis kunagi oli täidetud sinuga. Sinu jope ripub endiselt nagis esikus. Ta läheb sinna, surub nina kangasse. Ja hetkeks tundub — see oled sina. Jälle kõrval. Jälle kodus.

Nii näebki välja lojaalsus.
Iga hingetõmbega. Iga pilguga. Selles vaikuses, kus kostub vaid lootus.

Inimesed tihti hülgavad. Unustavad. Lahkuvad, sulgedes uksed. Kuid koer — ei. Ta jääb. Mitte sellepärast, et ta ei saaks lahkuda, vaid sellepärast, et ta ei taha. Sest tema jaoks «sõber» — see ei ole lihtsalt sõna, see on elu mõte.

Võib-olla ühel päeval tuled sa siiski tagasi.
Võib-olla ta elab selle päevani.
Või võib-olla — mitte. Kuid iga tema päev algab selle ukse juures. Sest ta — ootab. Mitte sellepärast, et nii on vaja. Vaid sellepärast, et ta armastab. Tingimusteta. Ilma põhjusteta.

Nii näebki välja tõeline lojaalsus.
Hall mokk vana ukse juures.
Ja pilk, kus endiselt särad sina.