Tahtsin lihtsalt olla lastele lähemal… Nüüd pole mul ei kodu ega kohta nende südames

Ma uskusin alati, et pere tähendab varjupaika. Et lapsed on minu kõrval, kui vanadus kätte jõuab. Et ma vahetan oma maja välja lähedaste südamesoojuse vastu.

Aga nüüd ärkan ma igal hommikul võõras nurgas, teadmata, kus veedan järgmise öö.

Nii elab praegu vanaema Helmi Otsmann – seesama Helmi, keda kõik tundsid Paides, tema avaras ja hoolitsetud kodus vaiksel tupiktänaval.

Täna on tema „kodu“ – võõrad köögid, läbikäidavad toad ja pidev küsimus peas:
„Kas ma olen siin üleliigne?“

Kõik algas sellest, kui tema pojad – Andres ja Tarmo – veensid teda maja maha müüma.
– Ema, miks sa üksinda seal maal elad? Sul pole enam jõudu ei aiale, ei puudekandmisele ega nendele pikkadele talvedele. Elad kord minu juures, kord Tarmo juures – rahulikum ja oleme lähemal. Raha maja eest kulub lastelastele… perele…

Mida ema pidi ütlema? Loomulikult ta nõustus. Ta tahtis aidata. Ta tahtis olla lähedal.

Meie vanemad – Helmi naabrid – hoiatasid teda:
– Ära kiirusta, Helmi. Hiljem kahetsed. Uut maja enam ei osta ja laste peres elamine tähendab reegleid. Sa pole enam perenaine, vaid külaline. Sina, kes armastad ruumi, õhku ja loodust – linnas tunned end kui puuris.

Aga keegi ei kuulanud. Maja müüdi. Raha jagati. Ja nii algas vanaema Helmi elu ühe kohvriga – kord Tarmo juures Raplas, kord Andrese pisikeses korteris Tallinnas.

– Tarmo juures on parem, – tunnistas ta kord mu emale. – Neil on aed, saan seal nokitseda, tunnen end elavana. Tema naine Maris on vaikne ja hea inimene. Lapsed toredad. Sain väikese toakese – televiisori ja isegi külmkapiga. Püüan olla vaikne, mitte jalus. Kui kõik on tööl või koolis, jalutan aias või pesen pesu. Siis lähen tagasi oma nurka.

Ta lootis sinna jääda suveks, aga sügisel kolida Andrese juurde. Aga sealne elu oli hoopis midagi muud.

Talle eraldati vaid üks nurgake – päriselt nurgake – köögi ja rõdu vahel. Väike kokkupandav tugitool, kotike riietega, lauake ja veekeedukann. Ta sööb üksinda, teeb süüa salaja ja peseb pesu siis, kui keegi ei näe. Ja kogu aeg tunneb end liigse inimesena.

– Andrese naine Egle minuga peaaegu ei räägi. Vaikus. Ja lapselapsega me ei klapi – ta on kogu aeg telefoni või arvuti küljes. Tunnen end nagu vari. Õhtusöögi panen radiaatorile, et soojaks läheks. Kööki püüan vältida, et mitte segada.

Hiljuti jäi ta haigeks.
– Palavik, kõik valutas. Arvasin, et nüüd ongi lõpp. Kutsuti arst, anti tablette. Lama paar päeva… Aga kõige hullem polnudki haigus. Oli see, et mitte keegi ei tulnud mu juurde. Ei ühtki head sõna. Ainult: „Puhka ja saa terveks… aga ära sega.“

Meie vanemad küsisid talt hiljem:
– Helmi, mis saab, kui sul veel halvem hakkab? Kes sinuga siis tegeleb? Sul pole ju enam kodu ega rahu…

Ta ainult ohkas:
– Tegin vea. Suure vea. Kui müüsin maja, müüsin ka oma vabaduse. Ei oleks tohtinud lapsi kuulata. Mõtlesin, et tuleb parem, oleme koos… Aga nüüd ei suuda enam uut osta. Alles on vaid paar sada eurot – matuseteks. Uueks eluks neist ei piisa.

Ja ta kordab ikka ja jälle:
– Oleksin pidanud jääma oma koju. Jah, oli raske, külm… aga see oli MINU. Minu kindlus. Aga nüüd? Nüüd olen lihtsalt vana naine kohvri ja käekotiga. Ilma õueta. Ilma nurgata. Ilma hääleta.

Kui ta meie vanemate juurest ära läheb, vaatavad nad talle järele ja palvetavad vaikselt:
„Jumal, lase tal vähemalt suveni vastu pidada. Et ta saaks tagasi aeda, mulda, õhku, loodusesse. Seal ta veel hingab…“

Täna Helmi ei unista enam armastusest ega rahust. Ta soovib vaid üht:
„Et ma võiksin kunagi lahkuda vaikselt. Et mitte olla koormaks.“
Ta ütles ise lastele:
– Kui ma enam ei jaksa – viige mind hooldekodusse. Seal vähemalt keegi hoolib. Teil pole enam aega.

Nii elabki vanaema Helmi – kohvri ja kalendri vahel. Ta ei oota enam telefonikõnesid. Ainult vaikset sõnumit:
„Ema, kas saad paariks kuuks tulla?“

Ja iga kord, kui ma teda näen, tuleb mul pähe vaid üks küsimus:
Mitu korda me veel reedame neid, kes meile kõik andsid?