Vanaproua kiri, kes on hooldekodus lukus
Kallis tütar…
Ma kirjutan sulle seda kirja väriseva käega. Ma ei tea, kas see jõuab sinuni ja loed seda. Ma ei tea isegi, kas sa mäletad mind. Mõnikord tundub mulle, et ma olen kõik selle välja mõelnud: sinu lapsepõlve, meie kodu, kuidas sa õppisid kõndima ja kuidas peitusid minu seeliku taha müristamise eest… Aga kõik see oli. Oli päriselt. Oli minu elu.
Ma olen siin juba üheksa kuud. Majas, kus kõik on puhas, korralik ja kõik käib reeglite järgi. Aga kuidagi on siin nii külm. Mitte temperatuuri tõttu — vaikusest. Sest keegi ei vaata sulle silma. Sest iga päev panen selga puhta pluusi ja kammin juukseid, lootes, et äkki sa tuled. Tuled nii nagu varem, koos kookide, naeru, lõhnaõli ja mantli tubakasuitsuga. Aga sa ei tule.
Ma saan aru. Sul on oma elu, oma mured, pere, töö… Ma ei pahanda. Ma lihtsalt igatsen. Igatsen nii, et see teeb haiget. Mõnikord öösel tundub mulle, et kuulen, kuidas sa hüüad mind: “Ema!” — ja ma tõusen, lähen ukse juurde… Aga see on ainult tuul. Või minu süda, mis siiski loodab.
Kas sa mäletad, kuidas ma sulle muinasjutte lugesin enne magamaminekut? Sa ei saanud ilma “Pähklipurejata” magama jääda, ja ma lugesin seda ikka ja jälle, kuni sa hingasid ühtlaselt. Ja siis ma vaatasin pikka aega sinust mõeldes, kui ilus sa oled. Milliseks sa sirgud. Ma unistasin, et sul oleks õnnelik elu. Ja kui selle nimel oli vaja töötada kolmel töökohal, siis ma töötasin. Kui oli vaja mitte süüa, et sa saaksid laagris käia — ma jäin söömata. Ma ei kahetsenud kunagi.
Ja nüüd istun akna juures. Kogu päeva. Vaatan kuidas lehed langevad puudelt. Kuidas surevad. Üksteise järel. Ja mõtlen — olen just nagu leht. Peaaegu langenud. Peaaegu mittevajalik. Ainult mälestus hoiab mind veel oksal.
Vahel käivad siin vabatahtlikud. Noored, lärmakad. Nad ütlevad, et me oleme rahva “kuldvaramu”. Naeratavad ja kingivad mandariine. Ja ma naeratan vastu. Sest nende nähes nutta ei saa — nad hakkavad kartma. Kuidas neile seletada, et valu ei ole põhjustatud mitte vanadusest? Vaid sellest, et sa oled elus, aga sind on unustatud.
Ma ei ole pahane. Ausalt. Lihtsalt tahaksin veel korra sind kallistada. Panna su pea oma sülle. Silitada su juukseid. Ütelda, et ma olin alati sinuga — isegi kui sulle tundus, et oled üksi. Ma palvetasin sinu eest iga päev.
Tead, siin suri hiljuti tädi Zina. Hommikul ei tulnud hommikusöögile. Keegi ei märganud kohe. Alles õhtul. Viidi ära — ja kõik. Justkui teda poleks olnudki. Aga tal oli poeg. Ilus, pikk. Me vaatasime koos temaga lihavõttepühade fotod. Aga isegi tema pole ammu külastanud. Lihtsalt ütles telefonis: “Mul pole aega, te hoolitsete seal ju ikka…” Aga siis, kui ta suri, ei tulnud isegi kohale.
Mul on nii hirmus, tütar. Hirman, et minuga juhtub sama. Et mind ei ole enam — ja sa saad sellest juhuslikult teada, kuu aja pärast. Või ei saa üldse teada.
Kui sa peaksid siiski seda kirja lugema… Siis lihtsalt tule. Kas või viieks minutiks. Vaata mulle silma. Ma ei hakka nutma. Ei hakka noomima. Ma tahan lihtsalt teada, et ma olen sulle ikka veel oluline. Et ma olin hea ema.
Armastusega, sinu ema
Anna, 88-aastane.
