15-aastasel kassil olid silmad pisarates. Ta ei mõistnud, miks tema omanik ta maha jättis…

Puur oli kitsas. Plaat tema selja taga oli külm. Alus lõhnas teiste kasside ja ärevuse järele. Tema nimi oli Mikki. Viisteist aastat ärkas ta oma omaniku vaikse hääle peale. Viisteist aastat teadis ta, et kausis on alati toit ja õhtuks käsi, mis silitab, isegi kui päev oli raske. Ta oli harjunud sellega, et teda armastatakse. Et ta on vajalik.

Ja siis kõik muutus.

Omanik tuli loomakliinikusse alaspidi silmadega. Ta ei vaadanud Mikkit. Ütles vaid väriseva häälega:
— Vabandust, vanaproua… Ma ei saa enam hakkama.
Ja lahkus. Lihtsalt lahkus. Ilma kandekotita, ilma mänguasjata. Isegi ilma lemmikpleedita.

Mikki istus ja ei mõistnud. Ta jooksis puuri ukse juurde, kutsus — alguses vaikselt, siis valjemini. Ta püüdis tunda tuttavat lõhna — aga see kadus koos omanikuga. Möödus päev. Siis teine. Ta sõi halvasti. Magas veel halvemini. Ja kui puurilähedale tuli vabatahtlik ja tahtis teda silitada, susises Mikki vaikselt. Ta ei tahtnud uut kätt. Ta tahtis seda — kallist, mis lõhnas kohvi ja vana kampsuni järele.

Tal oli hirm. Talumatu üksildus. Ja mingil hetkel — nii kurb, et silmanurkadesse ilmusid tõelised pisarad. Sest süda ei pidanud vastu.

— Sa oled ju lihtsalt kass, — ütlesid mõned. — Vana kass, kellele sa vajalik oled?
Aga ta mäletas, kuidas ta kunagi oli kassipoeg. Kuidas sabaga liputades mööda maja jooksis, kuidas nurrus, kui end peremehe rinnale magama sättis. Kuidas too lubas: «Me oleme igavesti koos».

Igavesti…

Nüüd lõhnas «igavesti» kloori ja võõraste häälte järele. Mikki ei näu. Ta vaikis. Vahtis tühjusesse, justkui lootis ikka veel: nüüd avaneb uks ja ta näeb jälle kedagi, kes reetis. Kes muutus liiga hõivatuks, liiga vaeseks või lihtsalt… ükskõikseks.

Aga päevad läksid. Puur jäi samaks. Number «21» seinal — muutumatuks. Ja ainult Mikkki silmad tuhmusid aeglaselt, sest kui armastus lahkub, muutub maailm halliks. Isegi kassile.

Vabatahtlik Anna ei andnud siiski alla. Iga päev tuli ta, kükitas ja rääkis temaga vaikselt. Ei puutunud. Lihtsalt oli kõrval. Ja ühel päeval, kui tundus, et ta ei astu kunagi vastu, astus ta sammu. Väikese. Ettevaatliku. Ta potsatas ninaga tema peopesa vastu ja tardus.

Ta oskas ikka veel usaldada. Kusagil sügaval sees.

Anna nuttis siis. Vaikselt, nagu tema. Ja lubas:

— Ma ei tea, mis oli enne mind. Aga sellest päevast alates — olen ma siin. Kuni sa hing mu kõrval.
Ta võttis Mikki koju. Ta oli nõrk. Sõi peaaegu mitte midagi. Kuid iga hommik ärkas tundes, kuidas teda silitatakse kõrvade vahel, sosistatakse: «Mu armas».
Ta elas veel kolm kuud. Mitte puuris. Vaid pehmel pleedil akna juures. Armastatud inimesega.

Ja kui viimasel päeval silmad sulges, polnud seal enam valu.
Seal oli vaid tänulikkus. Selle eest, et keegi suutis — mitte reeta.