Lapselaps ei tea, kes ma olen. Ja võib-olla ei saa kunagi teada

Minu nimi on Kaarel. Olen 74-aastane. Elan Haapsalu äärelinnas väikeses majakeses, kus möödus kogu mu elu. Kunagi kõlas siin laste naer, lõhnas kodune pirukas ja pühapäeviti mängis õues raadio, mille saatel naabritega juttu puhusime.

Nüüd on siin vaikus. Liiga palju vaikust.

Mul on poeg – Tanel. Ja on ka lapselaps, keda ma pole kunagi oma silmaga näinud. Ta on neljane. Elab siinsamas, vaid kahekümne kilomeetri kaugusel. Aga meie teed… need vist enam ei ristu.

Minu ja Taneli suhted katkesid umbes viis aastat tagasi. Siis puhkes suur tüli – ta palus mult üsna suurt summat, et alustada oma äri. Ma keeldusin. Mitte sellepärast, et ei tahtnud aidata, vaid seepärast, et olin ise kaotanud osa oma pensionirahast pärast petuskeemi. Püüdsin seletada, et ma lihtsalt ei saa. Aga tema ei suutnud seda aktsepteerida. Ta ütles, et olen isekas, et olin alati olnud külm ja et nüüd näitasin oma tõelist palet.

Sellest hetkest peale kadus ta. Mitte ainult mu hoovist – vaid mu elust.

Ma proovisin. Kirjutasin, helistasin. Püüdsin küsida, kuidas tal läheb. Kui sündis mu lapselaps, saatsin õnnitlusi, kingitusi. Raamatuid, kootud sokikesi, väikese karukese, millel oli minu nimi. Aga vastuseid ei tulnud. Sõnumid jäid lugemata. Ühel päeval sain lühikese vastuse:
„Austus ei tule tunnetest, vaid tegudest. Ära pea end vanaisaks, kui sa polnud isa.“

Need sõnad valutasid kauem kui ükski haigus.

Võib-olla ma olengi olnud karm. Võib-olla ei osanud ma armastust näidata. Aga ma alati püüdsin. Tegin tööd, et perel oleks kõik olemas. Viisin Tanelit kalale, kinkisin talle raamatuid, õpetasin teda puutööd tegema. Võib-olla sellest jäi väheks. Võib-olla hingelised armid elavad kauem kui mälestused.

Praegu seisab mu kapis väike karp. Selles on kõik, mida tahtsin oma lapselapsele anda. Värvipliiatsid, mille ostsin, kui kuulsin, et ta on hakanud joonistama. Väike puidust hobune, mille tegin vana õunapuu puidust. Foto, kus olen noor – et ehk ühel päeval ta vaatab ja küsib: „Kes see on?“

Aga karp kogub tolmu. Nagu ka mu lootus.

Võib-olla on rumal loota, et uksed kord avanevad. Aga ma ikka süütan küünla tema sünnipäeva hommikul. Ikka kõnnin mööda mänguasjapoodidest ja jään seisma vitriini ees. Ikka usun, et ühel päeval tunneb ta õunakooki lõhna – seda, mida ta kunagi tundnud pole – ja soovib teada, kust see tuleb.

Mida teha, kui armastus elab vaid ühes südames? Kas tasub veel loota? Palun öelge mulle, kui teil on jõudu. Mul hakkab oma otsa saama.