Mu lapsed müüsid maha minu kolmetoalise korteri kesklinnas ja ostsid mulle ühetoalise linna ääres. Ülejäänud raha jätsid endale – ütlesid, et kui mind enam pole, naabrid annavad neile teada
Minu nimi on Janika, olen 76-aastane. Olen sündinud ja elanud kogu elu Tartus. Elu ei olnud kerge, aga armastuse ja tööga sai kõik tehtud. Töötasin aastaid tehases, hiljem haiglas koristajana. Mees lahkus siitilmast kakskümmend aastat tagasi. Pärast tema surma kasvatasin üksi üles kaks last – poja Eriku ja tütre Greeti. Andsin neile kogu oma elu: hoolitsesin, loobusin paljust, säästsin iga senti. Tahtsin, et neil oleks parem elu kui minul. Ja pikalt ma tõesti uskusin, et nad seda ka hindavad.
Elasin kolmetoalises korteris Tartu kesklinnas. See oli minu maailm – vana, aga hubane. Seal olid kõik mälestused: laste sünnipäevad, jõulud, värske küpsetise lõhn köögist ja hilisõhtused vestlused diivanil. Seal oli veel vana tugitool, kus ma kudusin, ja riiulid täis perepilte. See oli minu kodu.
Kui tervis hakkas halvenema, hakkasid lapsed üha enam rääkima, et mulle oleks parem vaiksemas piirkonnas, väiksemas korteris – „lihtsam hooldada“ ja „rahulikum olla“. Toona olin veel üsna iseseisev, aga usaldasin neid. Nad pakkusid, et müüvad korteri maha, ostavad mulle uue ja väiksema ning ülejäänud raha hoiavad juhuks, kui kunagi peaks hooldust või ravi vaja minema.
Ma nõustusin. Kirjutasin alla kõigile paberitele, süvenemata – need ju minu lapsed. Korter müüdi maha, ja mõne nädala pärast kolisin väikesele ühetoalisele korterile Tartu äärelinnas. Siin ei tunne ma kedagi. Vaikus – jah. Aga ka väga palju üksindust. Uued naabrid mind ei tunne. Lapsed käisid vaid korra – siis, kui nad mind siia tõid.
Raha nad endale jätsid. Ütlesid, et „hoiavad seda targalt“. Aga nüüd, kui ma helistan, ei vasta nad tihti. Kord ütles mu tütar isegi: „Ema, me ju lahendasime su elamise. Mida sa veel tahad?“
Hiljuti kuulsin juhuslikult, kuidas mu tütar rääkis trepikojas naabrinaisega: „Kui teda enam pole, siis naabrid ju helistavad.“ Nagu oleks minu elu juba pooleldi lõppenud.
See lõikas südamesse. Kas see ongi vanadus? Kas nii näeb välja armastus – kui sa muutud koormaks? Ma ei taha palju – tahaks lihtsalt aeg-ajalt kuulda oma lastelaste häält, juua koos teed, jagada vaikust.
Istun akna ääres ja vaatan langevaid lehti. Ja mõtlen: kas ma tegin elu jooksul kõik õigesti? Kas armastus laste vastu peaks tähendama, et kaotad lõpuks iseenda?
