Mu poeg palus mul uuesti abielluda mehega, kes jättis meid maha just siis, kui teda kõige rohkem vajasime

Ma olen kuuskümmend aastat vana ja elan Tartus. Ma poleks kunagi uskunud, et pärast kõike, mida olen elus kogenud, pärast kahtekümmet aastat vaikust ja rahu, naaseb minevik mu ellu nii jultunult ja küüniliselt. Ja kõige valusam on see, et selle tagasituleku põhjustajaks on minu enda poeg.

Kui ma olin kahekümne viiene, olin ma pööraselt armunud. Mait – pikk, sarmikas, lõbus – tundus mulle nagu unistuste mees. Me abiellusime kiiresti ja aasta hiljem sündis meie poeg Karl. Esimesed aastad olid nagu muinasjutt. Me elasime väikeses korteris, unistasime, tegime plaane. Mina töötasin õpetajana, tema insenerina. Tundus, et miski ei saa meie õnne rikkuda.

Aga ajapikku hakkas Mait muutuma. Ta tuli järjest hiljem koju, valetas, kaugenes. Ma ei tahtnud kuulata kuulujutte, sulgesin silmad hiliste tulekute ja võõra parfüümi ees. Kuid lõpuks sai kõik selgeks: ta oli truudusetu. Ja mitte ainult korra. Sõbrad, naabrid, isegi sugulased teadsid. Aga mina püüdsin peret koos hoida. Poja pärast. Ma talusin liiga kaua, lootes, et ta mõistab lõpuks.

Ühel ööl ärkasin – ja teda ei olnud taas kodus. Ma pakkisin asjad, võtsin viieaastase Karli käekõrvale ja läksime mu ema juurde. Mait ei püüdnud meidki peatada. Kuu aja pärast kolis ta välismaale – väidetavalt töö pärast. Peagi leidis ta teise naise ja kustutas meid oma elust. Ei kirju. Ei kõnesid. Täielik vaikus.

Ma jäin üksi. Siis suri ema. Seejärel isa. Mina ja Karl läbisime kõik koos: kool, haigused, rõõmud, lõpueksamid. Ma töötasin kolmel kohal, et tal midagi puudu ei oleks. Ma ei loonud uut isiklikku elu – tema oligi kogu minu maailm.

Kui Karl astus ülikooli Tallinna, aitasin teda, kuidas suutsin – pakkide, raha ja toetusega. Korterit ma talle osta ei saanud – mul lihtsalt polnud vahendeid. Ta ei kurtnud kunagi. Ütles, et saab ise hakkama. Ma olin tema üle uhke.

Kuu aega tagasi tuli ta minu juurde uudisega: ta abiellub. Ma rõõmustasin… kuni ta hakkas ärevalt rääkima ja vältis minu pilku. Ja siis ta ütles:

— Ema… mul on vaja su abi. See on… isa kohta.

Ma tardusin. Ta rääkis, et on Maidu uuesti üles leidnud. Et isa on tagasi Eestisse kolinud ja pakub talle kahetoalist korterit, mille pärandas tema ema. Aga ühe tingimusega: mina pean temaga uuesti abielluma ja võtma ta oma majja elama.

Ma jäin sõnatuks. Vahtisin oma poega ega suutnud uskuda, et ta räägib tõsiselt. Tema jätkas:

— Sa oled ju üksi… Sul ei ole kedagi. Miks mitte proovida uuesti? Minu pärast. Minu tulevase pere pärast. Isa on muutunud…

Ma tõusin vaikselt ja läksin kööki. Veekeetja, tass, värisevad käed. Kõik muutus uduseks. Kakskümmend aastat olin ma kõige eest üksinda vastutanud. Kakskümmend aastat – mitte ühtegi kõnet, mitte ühtegi „kuidas teil läheb?“. Ja nüüd ta tuleb tagasi… mingi „ettepanekuga“.

Ma läksin elutuppa tagasi ja ütlesin rahulikult:

— Ei. Ma ei nõustu sellega.

Karl vihastas. Hakkas karjuma, süüdistama. Ütles, et olen alati mõelnud ainult iseendale. Et tema kasvas ilma isata minu süü tõttu. Et nüüd rikun ma jälle tema elu. Ma vaikisin. Iga tema sõna rebis mu südant. Ta ei teadnud, kuidas ma öösiti väsimusest ei maganud. Kuidas ma müüsin oma abielusõrmuse, et osta talle talvejope. Kuidas ma loobusin lihast, et tema saaks süüa.

Ma ei tunne end üksikuna. Mu elu on olnud raske, aga aus. Mul on töö, raamatud, aed, sõbrannad. Ma ei vaja inimest, kes kunagi mind lihtsalt kustutas, ja nüüd arvab, et võib tagasi tulla tingimustega.

Möödus paar päeva. Karl ei helistanud ega kirjutanud. Vaikus. Muidugi oli valus. Milline ema ei tunne valu, kui poeg eemale tõmbub? Aga ma ei saanud järele anda. Mitte seekord.
Ühel pärastlõunal, kui lilli kastsin, leidsin postkastist kirja. See oli temalt.
„Vabandust, ema. Ma olin segaduses. Lasin end mõjutada. Ma tahtsin, et me oleksime kõik koos, aga unustasin, mida sa minu heaks oled teinud. Sul ei ole vaja midagi teha. Ma lihtsalt unistasin perest… aga nüüd mõistan, et see pole alati võimalik.“

Ma ei nutnud. Aga tundsin kergendust. Sest vahel peavad isegi lapsed läbi valu täiskasvanuks saama.

Täna elan oma majas. Üksi, jah. Aga rahus. Õhtuti teen endale teed, istun terrassil ja mõtlen: ma tegin õigesti. Iseenda pärast. Selle naise pärast, kes kakskümmend aastat ei lubanud endal murduda.

Ja nüüd küsin sinult, kes sa selle lõpuni lugesid:
Mida sina oleksid minu asemel teinud? Kas on võimalik ehitada olevikku, kui selle sisse lubad midagi, mis kunagi su elu purustas?