Poeg lõi oma pere – ja sinna ei jäänud kohta minu jaoks

Minu nimi on Rihard, olen 71-aastane. Ma elan väikeses majas linna ääres, seal, kus kunagi jooksis mu väike poeg, naeris, kutsus mind aeda onnikesi ehitama või liivakastis mänguautodega sõitma. Kõik see oli — ja on nüüd kadunud. Selles majas valitseb nüüd vaikus. Külalistetassid on tolmunud. Telefon vaikib nädalate kaupa.

Mul on üks poeg — Joonas. Tema ema, minu abikaasa Eleonora, lahkus siit ilmast kaheksa aastat tagasi. Sellest ajast peale olen üksinda. Ja kõik, mis mulle temast alles jäi — on mu poeg. Täpsemalt öeldes — mälestused temast.

Kasvatasime Joonast koos abikaasaga armastuse ja range kasvatuse tasakaalus. Ma töötasin palju, polnud alati kohal, aga olin alati usaldusväärne: parandasime jalgrattaid, õpetasin teda autot juhtima, andsin esimesed elunõuanded. Me ei kallistanud iga päev, aga selles majas oli alati selge: me oleme pere.

Kui Joonas abiellus, olin ma õnnelik. Tema naine, Marta, tundus vaikne ja viisakas. Nad kolisid linna teise ossa. Ma ootasin, et nad vahel läbi astuvad, kutsuvad külla, võib-olla toovad lapselapse minu juurde. Ma igatsesin järjepidevust. Tahtsin kuuluda nende uude ellu.

Aga see koht ei tulnudki.

Alguses olid harvad kõned: “Issi, meil on nii palju teha, nädalavahetusel ei saa.” Siis tulid vaid lühikesed sõnumid pühade ajal. Ma proovisin neid ise külastada — kord seisin tordiga ukse taga ja mulle öeldi, et Martal on migreen. Teisel korral — et laps magab. Siis lihtsalt ei avatud enam ust.

Ma ei vihastanud. Ma ootasin. Ütlesin endale: “Noored, neil on oma elu, küll kõik laabub.” Aga aastad möödusid. Nad ei tulnud isegi Eleonora surma-aastapäeval.

Hiljuti nägin Joonast juhuslikult tänaval — ta hoidis pojal käest kinni, kandis poekotte. Ma astusin ligi, rõõmustasin. Tema aga vaatas mind, nagu ma oleksin võõras. Küsis viisakalt: “Issi, kas kõik on korras?” — ja ütles, et tal on kiire. Ei pakkunud kohtumist. Ei pakkunud midagi.

Ma jalutasin kaua koju. Mõtlesin: kuidas see küll juhtus? Kas jätsin midagi kahe silma vahele? Või muutusin mingil hetkel lihtsalt ebamugavaks — oma juttude, harjumuste, üksindusega?

Ma ei otsi kaastunnet. Ma ei vihasta. Ma olen lihtsalt leppinud: mu poeg on loonud oma elu. Ja selles elus pole minu jaoks kohta.

Nüüd olen ma iseenda pere. Hommikul teen endale teed ja loen vanu kirju. Nädalavahetustel lähen turule, mõnikord istun pargipingil ja vaatan, kuidas lapsed jooksevad. Vahel naeratab mulle naabrinaine. Vahel naeratan vastu.

Ma ei ole lõpetanud oma poja armastamist. Ma olen lihtsalt lõpetanud ootamise.

Ja võib-olla see ongi tõeline täiskasvanuks saamine — aga lapse asemel hoopis vanema jaoks.