Tark mõistujutt vanadusest ja noorusest suure tähendusega

Meie peamine rikkus on meie lapsed, põlvkonnad, mis hiljem tulevad ning on armastuse ja hoolega kasvanud.

Ühes külas elas eakas naine.

Kuni tal piisavalt jõudu oli, juhtis ta majapidamist, kasvatas aias köögivilju, korjas marju.

Tema poeg ja ta naine käisid sageli külas. Nad ei keeldunud tema aias kasvatatud juurviljadest ja puuviljadest. Suveks tõid nad külla lapselapse, kelle üle naine alati rõõmus oli.

Neil olid suurepärased suhted.

Aastad möödusid. Ja siis polnud naisel üldse jõudu, sest ta on juba haigeks saanud.

Sellest teada saanud, küsis linnas elav poeg ema nende linnamaja kolima. Ta müüs maja maha, korjas asjad kokku ja kolis rõõmuga poja ja ta naine juurde. Kuid asjad ei läinud nii, nagu ta ette kujutas.

Ta poeg pidevalt tööl oli aga ta naine ärritus pidevalt. Ta kogu aeg vihane oli ja ärritus isegi ilma põhjuseta.

Ühel päeval sõimas tütrepoeg oma lapselapse ees ämma selle eest, et kõik tema käest pudeneb.

Aga põhjuseks oli lihtsalt see, et naise liigesed valutasid ja sõrmed liikusid halvasti.

Iga päevaga muutusid suhted aina halvemaks.

Ühel päeval lõhkus ämm plaadi. Teda sõimati pikka aega ja pärast seda serveeriti tema toitu eraldi vanas puunõus ega ei kutsunud enam ühise laua taha.

Eakas naine nuttis väga tihti, eriti öösel.

Kõike majas toimunut nägi nende pojapoeg ja jälgis tähelepanelikult.

Ühel õhtul pöördus isa oma poja poole, kes puitplaadist midagi kummalist tegi, ja küsis:

– Mida sa teed?

Poiss vastas:

– Valmistan sulle ja emale puidust kausi, millest sööte kui vanaks saate.

Poisi vanemad vaatasid üksteist, saades aru, mida nad olid teinud…

Sel õhtul istus eakas naine ühise laua taga ja parimatest sööginõudest sõi.

Ja jällegi ei häirinud kedagi plekilised vaibad, katkised nõud ja eaka naise värisevad käed…