Mees kinkis oma auto salaja oma vennale — ma sain sellest juhuslikult teada
Me oleme Alexiga koos olnud juba peaaegu kaheksa aastat. Ma ei ütleks, et kõik on alati olnud ideaalne — nagu igas suhtes, oli meilgi aeg-ajalt tülisid ja arusaamatusi. Aga ma olin alati kindel, et kõige tähtsamas oleme me teineteise suhtes ausad.
Tal oli üks vana, aga väga armastatud auto — see sama, mille ta ostis veel enne meie abiellumist. Ta ise vahetas õli, nokitses garaažis väikeste asjade kallal ja ütles iga kord, et sellest autost ta küll loobuda ei suuda. Seepärast olin väga üllatunud, kui ta paar kuud tagasi ühel päeval lihtsalt ütles:
— Müüsin auto maha. Otsustasin, et on aeg uuem auto osta.
Tol hetkel ma ei hakanud rohkem küsimusi esitama. Mõtlesin: tema asi. Ja me tõepoolest hakkasime uue auto üle arutama ning seda otsima. Aga kuskil sügaval sisimas jäi kerge kahtlusetunne. Ta ütles seda liiga rahulikult. Liiga kiirelt oli ta valmis loobuma sellest, mida ta varem nii väga armastas.
Ja siis — üks juhus. Käisin meie kodu lähedal toidupoes ja… nägin seda sama autot. See sama mõlk ukse peal, seesama võtmehoidja peegli küljes. Rooli taga istus Alexi vend Tom.
Ta lehvitas mulle, nagu poleks midagi erilist. Ja siis ta lisas lihtsalt:
— Väga lahe, et Alex lõpuks selle mulle andis. Ma arvasin, et ta hoiab sellest kinni viimase hetkeni.
Ma naeratasin automaatselt. Aga sees miski torkas.
Kodus küsisin otse:
— Alex, kas sa kinkisid auto Tomile?
Ta tardus hetkeks. Ja siis ohkas:
— Jah. Vabandust, ma ei tahtnud sellest rääkida. Tal oli siis raske aeg ja ma… ma lihtsalt tegin seda. Ma ei tahtnud, et sa tunneksid, nagu ma asetaksin tema meist kõrgemale.
Ma jäin vait. Mitte sellepärast, et ma oleksin vihane, vaid sellepärast, et mul oli valus. Mitte auto pärast. Aga sellepärast, et ta otsustas, et ma ei mõistaks. Et ta ei usaldanud mulle seda rääkida.
Hiljem me rääkisime. Tõsiselt. Ta selgitas. Ja mina — ka. Ma rääkisin sellest, et varjatud heategu on ikkagi vale, isegi kui ajend on parim. Et suhted ei põhine otsustel «üldise heaolu nimel», vaid usaldusel.
Praegu on meil uus auto. Ja uus harjumus — rääkida kõigest. Ka sellest, mis tundub kohmakas või ebamugav. Sest ausus — see ei ole lihtsalt sõnad. See on valik. Iga päev. Nii suurtes kui ka väikestes asjades.
