Trepikoja platvormil seisis alati üks vana kingapaar – kuni ühel päeval need kadusid, jättes maha vaid kirja

Brooki tänava maja elanikud olid ammu harjunud kummalise kingapaariga, mis seisis akna juures trepikoja platvormil kolmanda ja neljanda korruse vahel. Tumedad, kulunud, katkenud paeltega. Keegi ei puudutanud neid. Nad seisid seal aastaid – justkui osa sisekujundusest. Mõned naljatasid: «Koduvaim». Teised ütlesid, et see on mälestus. Keegi ei teadnud täpselt, kellele need kuulusid.

Mõnikord pani keegi sinna kõrvale harja, teinekord – unustatud kilekoti. Kord jättis naaber sinna mandariini, niisama. Ja ikka seisis kingapaar samas kohas. Justkui neid oleks hoitud.

Kuni ühel päeval kingad kadusid. Vaikselt ja märkamatult. Aga nende asemel oli jäänud kiri:
«Aitäh, et te mind välja ei ajanud. Need kingad olid minu ainus koht. Nüüd lähen edasi. Aga jään seda maja mäletama. See oli lahkem, kui te ise arvata oskate».

Allkirja polnud. Paber – lihtne, sinise tindiga kirjutatud. Inimesed tardusid. Mitu päeva ei öelnud keegi midagi. Siis hakkasid vestlused: «Kas te mäletate seda naist hallis mantlis, kes vahel trepil raamatuga istus?» – «Või seda noormeest seljakotiga, kes keldris ööbis…» – «Ja seda vanameest käruga, kes talvel kaduma läks?»
Inimesed hakkasid meenutama. Ja siis – tegutsema. Akna juurde pandi kast kirjaga: «Kui kellelgi on vaja». Sinna ilmus küpsisepurk, termos teega, paar kindaid. Üks teismeline tõi väikese tabureti. Keegi tõi patareidega lambi.
Platvorm korruste vahel polnud enam lihtsalt läbisõidukoht. Sellest sai koht, kus võis peatuda. Hingata. Mäletada. Või mõista, et sa ei ole üksi.

Möödus paar kuud. Ühel hommikul leidis keegi uue kirjakese:
«Ma tulin tagasi. Hetkeks. Selleks, et öelda – te päästsite mu. Teadmatagi, kes ma olen. Aitäh».

Jälle polnud allkirja. Aga sel korral ei olnudki kellelgi vaja nime teada. Sest kõik mõistsid: lahkus – see pole üksik tegu. See on ruum, mille sa lood, ilma küsimata miks.